Siis, kui meeril juhtme kokku viskab

Madis Timpson hoiab käes oma elu esimest merest püütud säinast. Pärast pildistamist lasi ta selle vette tagasi. Foto: Erakogu

Viljandi linnapea Madis Timpson käib päevasel ajal ringi triiksärgis, allkirjastab tähtsaid dokumente ja kohtub oluliste inimestega. Kui tööpäev seljatatud, viskab ta õngeridva üle õla ja marsib õkvalt kõrkjatesse. Seda küll ainult siis, kui tal on hea tuju. Aga üldiselt pole tema tujul midagi viga.

Seitsmekümnendate keskel sündinud Timpson on põline paalalinlane. «Mul on kaks venda, üks viis, teine üheksa aastat minust vanem. Ka enamik ümberkaudseid lapsi olid nendeealised, mina kui pisem jõmpsikas töllerdasin neil sabas. Oli rahvastepall, luurekas, jalgpall ja muu selline spordivärk. Seepärast olin oma ea kohta füüsiliselt ikka väga hästi arenenud,» räägib ta ning lisab, et koolivägivalda ta ei kogenud. «Kui keegi tuli norima, tegin füüsilise noomituse.»