Aeg rääkida töövõimest, mitte töövõimetusest

Arne Kailas Foto: sotsiaalministeerium

(Artikkel pärineb sotsiaalministeeriumi blogist.)

2016. AASTAL käivitunud töövõimereform ei püüdnud alguses paljude inimeste tähelepanu, kuid tõi endaga kaasa suured muudatused. Ligikaudu 100 000 inimest said teada, et nende elu muutub: enam ei räägita sellest, mida nad ei suuda, ning neid ei sildistata invaliidiks ega jäeta koju pensionile. Selle asemel selgitatakse välja nende tugevused ja nõrkused töö tegemisel ning toetatakse igaüht just tema piirangutest lähtudes. Nii saab igaüks oma võimete piires osaleda ühiskonnaelus ja tööturul.

Samas vajavad kõik sellised uuendused harjumist. Reformiga muutus töövõime hindamine ning koos sellega puude raskusastme tuvastamine. Arusaadav, et muudatustega kohanemine võib inimestele olla kohati raske ja ebameeldiv.

UUE TÖÖVÕIME hindamise süsteemi loomisel peeti tähtsaks lähtumist mitte diagnoosist, vaid tegutsemisvõimest, mida mõjutab inimese terviseseisund. Varem määrati püsiv töövõimetus diagnoosi järgi ehk iga diagnoos andis teatud protsendiga püsiva töövõimekao. Näiteks ühe sõrme puudumine tähendas 10 protsendi töövõime kaotust, sõltumata sellest, milliseid tegevuspiiranguid see tekitas. Nii oli hindamise protsess küll lihtne ja odav, aga ebatäpne.

Eesti töötervishoiuarstide eestvedamisel valminud töövõime hindamise metoodika järgib tunnustatud rahvusvahelisi standardeid ja arvestab iga inimese eripärasid. Varem hindasid töövõimet sotsiaalkindlustusametis töötavad ekspertarstid. Nüüd hindavad seda arstid, kes töötavad iga päev inimestega haiglates või tervisekeskustes. Nii on hindamisse kaasatud kõige värskem meditsiiniline teadmine ning see võimaldab vaadata diagnoosist kaugemale: selle mõju inimese individuaalsele võimekusele ja takistustele tööturul.

Töövõime hindamise eest vastutab nüüd töötukassa, sest just töötukassast saab vähenenud töövõimega inimene abi oma võimetele vastava töö leidmisel ja ka vajalikke teenuseid tööl püsimiseks.

TÖÖVÕIME HINDAMISE taotlus, mille esitavad tööealised inimesed, on eelmisest palju põhjalikum. Et hinnangut andes soovitakse lähtuda konkreetse inimese vajadustest ja eripäradest, on küsimused rohkem lahti seletatud ja kujundlikumad. Näiteks ei küsita enam umbmääraselt, kas inimesel on probleeme esemete tõstmisel, vaid tal palutakse mõelda, kas ta suudab tõsta liitrist veega täidetud anumat või tühja pappkasti. Taotluse vorm on tehtud selgemaks ja kasutatud on suuremat kirjapilti, et ka nägemispuudega inimene saaks iseseisvalt taotlust lugeda ja täita. Seetõttu on niinimetatud raamat küll paksem, aga saadakse selgemad vastused.

Samuti on iga küsimuse juures võimalik soovi korral täpsemalt kirjeldada, mida on vastuses mõeldud. Loomulikult võtab sellise taotluse täitmine – ning ka hilisem läbitöötamine ja analüüsimine – varasemast rohkem aega, kuid tänu sellele saadud täpsem tulemus on seda vaeva väärt.

Loomulikult on terviseseisundeid, mille puhul on selge, et inimesel töövõime puudub. Need on töövõimet välistavad seisundid, milleks on neljanda astme vähkkasvaja, dialüüsravil viibimine, juhitav hingamine, väljakujunenud dementsus, raske või sügav vaimne alaareng või siis on inimene püsivalt voodihaige. Sel juhul ei ole kogu taotlust vaja täita, märgitakse ära vaid üks nimetatud seisunditest ning edasistele küsimustele ei vastata. Tihtipeale ei tee seda terviseseisundist tulenevalt inimene ise, vaid mõni tema lähedastest või eestkostja.

KUNA TAOTLUS on põhjalik, tunnevad inimesed mõnikord muret, et nad ei suuda seda ise piisavalt täpselt täita. Taotluse täitmiseks on võimalik pöörduda töötukassa juhtumikorraldaja poole.

Juhtumikorraldajad on taotluste täitmises kogenud ning läbinud inimeste toetamise koolituse. Nad oskavad vastamisel aidata ning kannavad hoolt selle eest, et kõik vajalik ikka kirja saaks. Kui inimene taotluse ise ära täidab ja töötukassasse saadab, peab olema valmis selleks, et juhtumikorraldaja vajaduse korral helistab ning mõned vastused üle täpsustab.

Puude raskusastme hindamisega tegeleb endiselt sotsiaalkindlustusamet, kuid tööealisel inimesel on võimalik esitada nii töövõime kui ka puude raskusastme hindamiseks üks taotlus. Nõnda hoiame kokku nii inimeste kui ekspertarstide aega. Selle taotluse esitamise korral koostab ekspertarst inimese töövõime kohta eksperthinnangu, mille alusel määratakse ka puude raskusaste.

VANADUSPENSIONIEALISE inimese ja lapse puude taotlemisel töövõime hindamise taotlust täitma ei pea. Seega saab esitada lühema ja selgema puude raskusastme tuvastamise, sotsiaaltoetuste ja puudega isiku kaardi taotluse, mis on mõeldud lapsele ja vanaduspensioniealisele inimesele. Vajaduse korral aitavad taotlust täita sotsiaalkindlustusameti klienditeenindajad.

Taotluse võib inimese eest täita ka tema pereliige, hooldaja, sotsiaaltöötaja või keegi teine. Sel juhul tuleb taotlusele lisaks puude taotleja allkirjale ka teda abistanud inimese allkiri. Kui taotluse allkirjastab üksnes abistaja, tuleb taotlusele lisada volitust tõendav dokument. Volitus võib olla nii lihtkirjalik kui ka notariaalselt kinnitatud.

Puude raskusastme hindamiseks on vaja teada, kuidas saab inimene hakkama oma igapäevaste toimingutega ning kas ja kui palju ta vajab abi, juhendamist või järelevalvet.

KOKKUVÕTTEKS VÕIME öelda, et hindajad ja hinnatavad hakkavad uue töövõime hindamise süsteemiga harjuma. Täpsem töövõime hindamine annab rohkem teadmisi inimese piirangute ja võimekuse kohta ning seeläbi ka rohkem võimalusi teda tööturul aidata.

Töövõimereformi tulemused on juba nähtavad: praegu töötab 59 protsenti osalise ja 26 protsenti puuduva töövõimega inimestest. Töötukassas registreeritud vähenenud töövõimega inimestest asus 2017. aastal tööle ligi 8500.

Töötuna registreeritud vähenenud töövõimega inimestest saab tööle esimese kuue kuu jooksul iga kolmas ja aasta jooksul iga teine inimene.