Kust tulevad Eesti poliitikud?

President Kersti Kaljulaid. Foto: Marko Saarm / Sakala

(Presidendi kõne 20. augusti õhtul Tallinnas Kadrioru lossi roosiaias. Teksti on lehe tarbeks lühendatud.)

KALLID KÜLALISED siin roosiaias, kallid Eesti inimesed kodudes!

Siim Kallas rääkis 1988. aastal lauluväljakul «Eestimaa laulul»: «Me teadsime, et tuleb skandaal. Aga me mõtlesime, et kõige hullem on see, kui rahvas ei mõista ja meie ettepaneku sisu kaob kusagile määramatusse. Kõik on läinud teisiti. Ja see, mis on toimunud, on tegelikult ju uskumatu.»

Ta jätkab, kirjeldades sisukaid arutelusid rahvaga IME (isemajandav Eesti – toimetus) ettepaneku üle: «Kaks tundi selliseid küsimusi, et võttis selja märjaks. Sellist toetust vajame ka edaspidi. Kainet, arukat.»

Toona me niisiis jaksasime poliitikat teha. Kogu rahvaga, keerulist poliitikat. Palju keerulisemates oludes kui täna. Vaatamata sellele, et siis iseloomustasid meid suurepäraselt dissident Erik Udami sõnad ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – toimetus) asutava koosoleku avamisel: «Võib-olla meil on vähe kogemusi, sest me oleme olnud sunnitud elama surutud tingimustes – minuvanused ja nooremad ei ole terve eluea jooksul saanud vabalt poliitiliselt tegutseda. Selle tõttu me võime komistada, me võime eksida. Kuid ma ei kahtle selles, et kõiki meid juhib siiras soov anda oma panus isamaa heaks. Et see soov on omakasupüüdmatu. Ja ma loodan, et meie üritus ei jää ilma tagajärgedeta.»

ME OLEME TÄNASEKS palju kogenumad, paljus õnnestunud rahvas. Me pole enam demokraatias vilumatud. Ei ole asjata loota, et eelolev sügis, talv ja kevad toovad palju häid mõtteid sellest, millised poliitilised töövõtted võiksid kõige paremat tulevikku kujundada.

Selle aruteluga on aga üks oluline häda, mida ma tahaksin Eesti rahvaga jagada. Need jutud, mida peame omavahel rääkima, ei ole lihtsad jutud. Peame rääkima sellest, mis toetaks mõtlemisest tulevat tulu.

Neist asjust ei pea kõnelema ülearu keeruliselt, lõpuks on keeruliste asjade enam-vähem arusaadavaks kirjeldamine poliitiku peamine tööoskus. Just keeruliste asjade arusaadavaks rääkimine, mitte lihtsate lubaduste aktiivne müük – selles on poliitika tegemise kunst. Seda kunsti saame loodetavasti näha eeloleval poliitikahooajal.

Ma ei alaväärista kaugeltki ka paremini arusaadavaid valimislubadusi, mis tegelevad Eesti ühiskonna arengu tasakaalustamisega. Ka see ei juhtu iseenesest. Parimad viisid ühiskonna ühtlast arengut tagada tuleb samuti läbi mõelda koos valijaga.

ME PEAME RÄÄKIMA haridusest. Me peame rääkima tervishoiust. Läbi hästi korraldatud ja ühtlase tasemega koolivõrgu käib uue põlvkonna lootuste loomine. Tervishoid ja sotsiaalkaitse on ühiskonna tulevikku suunatud kindlustunde teine ja kolmas sammas.

Sotsiaalvaldkond, võib-olla isegi laiemalt, hoolimine nõrgematest, kippus me taastatud iseseisvuse varases faasis jääma vaeslapse rolli. Eesti majanduslik edu kohustab meid nüüd keskenduma märkamisele, toetamisele ja aitamisele.

Mida saame teha, et vägivalda, tõrjutust ja hoolimatust oleks vähem? Äkki on just hoolimatuse tuultes kasvanud põlvkonna jõudmine teovõimelisse ikka see, mis väljendub riskikäitumises, muu hulgas teedel ja tänavatel?

HARIDUS, EESTI kultuurist osasaamisele toetuv silmaring, teaduslik mõtteviis – nendeta me head ühiskonda ei ehita. Kooli tulevad lapsed on nutiseadmete abil saanud palju targemaks, kui tänased täiskasvanud kooli minnes olid. Algklasside lapsed omandavad iseseisvalt interneti abil inglise keele ja lahendavad mängulisi matemaatikaülesandeid. Neil hakkab koolis igav, kui nende juba omandatud oskusi arvesse ei võeta ega pakuta neile võimalust enda loodud vundamendile ehitada.

Samas pole sellist vundamenti muidugi kõigil koolilastel. Laste teadmised on tugevad – või nõrgad – väga erineval viisil. Mida varem jõuame tagasisidel põhineva ja laste teadmisi arvesse võtva õppeni, seda parema tuleviku oma lastele ja oma Eestile loome.

Üha vähem peame õpetama fakte ja üha rohkem lihtsalt inimeseks olemist. Oskust kasutada oma vabadusi teiste omi riivamata. Oskust enda eest seista, kuid teha seda kurjaks minemata.

Me ei suuda nagunii pakkuda oma lastele kõiki neid teadmisi, mida neil 30 aasta pärast iga päev vaja läheb. Aga me saame neile anda demokraatlike väärtuste ja vabaduste kompassi. Nii saame aidata ühiskonnana ja ühiskonnas toime tulla, ükskõik mis meie lapsi tulevikus ees ootab – olgu selleks vaevaline kliimamuutustega kohanemine või põnevad uued tehnoloogiad.

INIMESEKS OLEMISE õppe väga oluline osa on kultuur, kaunid kunstid. Tehnokraatlik maailm võib panna unustama, et kõiki me ühiskonna komponente aitavad koos hoida eesti keel ja eesti kultuur. Ka Euroopa Liit toetub Euroopa ühisele kultuuriajaloole.

Inimõiguste kirjeldamise ja kaitsmiseni, rahvusvahelise julgeolekuarhitektuurinigi on jõutud sajanditepikkuste filosoofiliste mõtiskluste kaudu. On vahest loogiline järeldada siis, et liigvähene elu üle järele mõtlemine võib neile inimkonna saavutustele ohtlikuks saada. Et nii ei juhtuks, vajame hädasti kõike kaunist, vajame mõtlemapanevat, ärritavat – vajame oma kultuuri.

Samas on kultuur just see, mis aitab hetkeks lähemale jõuda sellele ühiskondlikule ideaalile, mil oleme ära vaielnud ja üksteisega nõus, koosmeeles. Nii ei saa olla iga päev, aga vahel võime seda endale lubada. Laulu- ja tantsupeol. Pärnus, Järvide festivalil. Konrad Mägi näitusel. Festivalil «Juu jääb». Suveetendustel kõikjal Eestis. Üheslaulmisel.

Kontserdilt, etenduselt või näituselt lahkume ikka mõnusa tundega hinges, enamasti mõtlemata, et käisime just kodusel kultuurilättel hinge kosutamas, aga siiski ilmselgelt kosutatuna.

SELLEKS, ET PAKKUDA tulevikuga sobivat eestikeelset haridust, tarka riiki, ennetavat ja heal tasemel tervishoidu ja toetavat ühiskonda, vajame väga ka Eesti teadlasi. Oma panust teadusesse kasvatamata kaob ajapikku võime välisfonde kaasata. Kui meie inimesed ei taha XX sajandi tehnoloogiaid, isegi kui need on puhtamaks rafineeritud kui iial varem, siis pole meil mingit muud valikut kui kulutada sellele, et meil oleks rohkem taastuvat ressurssi – häid mõtteid ja nende elluviimiseks olulisi oskusi.

Visand Eesti tulevikust, mida ees ootaval poliitikahooajal loodetavasti joonistama hakatakse, vajab lisaks kultuurilisele ja majanduslikule hädasti ka teaduslikku vundamenti, et kolm sammast ehk pealisehitust – haridus, tervishoid, sotsiaalkaitse – saaksid vastata meie inimeste unistustele.

JA LÕPETUSEKS: me peame rääkima poliitikutest. Kust tulevad Eesti poliitikud?

Me peame selgeks vaidlema oma tuleviku. Need, kes Eesti tulevikust hoolivad, ei saa öelda, et poliitika neile ei meeldi. Kui me ise ei tee, tehakse meie eest.

Kui liiga vähe Eesti inimesi tahab teha Eesti poliitikat, siis on me riigi tulevik tõepoolest tõsiselt ohus. Kui me ei taha oma tulevikust loovalt mõelda, hakkab see tulevik tunduma meile hirmutavam, kui ta tegelikult on. Paanikas ühiskonnad kalduvad kärsitult otsima lihtsaid lahendusi, toetuma demokraatliku protsessi asemel sellele ühele isikule või ühele vaatele, mis tõotab kogu maailmavalu isoleerida.

Poliitiku amet on demokraatlikus riigis sama tähtis amet nagu iga teine, milleta ühiskond ei toimi. Kas kogu rahvas oleks jaksanud loota, kui Heinz Valk poleks öelnud «Ükskord me võidame niikuinii!»? Kas meil oleks Kumu, kui Signe Kivi poleks tahtnud olla kultuuriminister? Eesti poliitikas ei saanud kloppida sõnu vahtu ja võita populaarsust sisutühjadest kalambuuridest, seni kuni debattides oli Endel Lippmaa. Tema küsis alati: «Vabandust, aga millel teie väide põhineb?» Ja otsis siis portfellist mõne paberi oma väite tõestuseks. Peavoolust mööda ujuv erakond, ütleksin isegi populistlik partei, suutis tõsta nii valija kui ka valitute tuju ning lootust paremale Eestile, sest kuningriiklaste fraktsiooni kuulus Priit Aimla.

Teadlaste, kirjanike, inseneride, ajakirjanike, õpetajate ja arstide aeg Eesti poliitikas ei ole möödas. Vastupidi, me vajame teid.

Demokraatlik protsess on sama piinarikas kui loominguline protsess, sama keeruline kui teaduslik eksperiment, sama riskantne nagu ajuoperatsioon – aga ka sama vajalik. Tegelikult meist sõltub, kas 100 aasta pärast on sama äge pidu või ainult sahin 100-aastaste tammede ladvus.