Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2018/08/21/11299418t1h834b.jpg)
Teadsin tegelikult juba treilerit vaadates, et ei kuulu värske märulikomöödia "Spioon, kes mu hülgas" ("The Spy Who Dumped Me") sihtrühma. Seda intrigeerivam tundus aga mõte oma silmaga üle kaeda, missugune näeb välja naislavastaja käe all vändatud märulikomöödia, mille peategelased on naised. Ma saan aru, et aeg on küps kõikvõimalikeks girl power-iaktsioonideks. Me tahame näha naisi poliitikas, firmade juhatuses, bussiroolis, militaarsektsioonis, veidramatel juhtudel isegi raskejõustikus.
Ma pole mingi šovinistist siga, aga kõrgetel kontsadel maailma ei päästeta ning 50-kilose keha küljes rippuvad käed üheksamillimeetrisest relvast läbi lukuaugu ei tulista. Alles jooksis meie kinodes film "Oceani 8", milles samuti õrnema (ei tea, kas üldse tohibki nii öelda?) soo esindajad külma närviga kalkuleerivateks pättideks kehastusid. No ei olnud usutav.