Konkurents tööjõu pärast muudab majanduse tugevamaks

Mihkel Nestor Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES /

TÖÖTUS ON LANGENUD viimase kümnendi madalaimale tasemele ja vaba tööjõud on turul ammendunud. Konkurents töötajate pärast on siiski hea, sest aitab välja sõeluda tugevamad äriplaanid, parandades ühtlasi majanduse tervist.

Eelmisel nädalal avaldatud tööjõu-uuringu andmetel kahanes töötus selle aasta teises kvartalis vaid 5,1 protsendini. Viimati oli see veel väiksem täpselt kümme aastat tagasi, 2008. aasta teises kvartalis, kui tööta oli kõigest neli protsenti tööjõu hulka arvatavast elanikkonnast.

Seevastu tööjõus osalemise ja hõive määr ületavad majandusbuumiaegseid pika puuga. Kui 2008. aasta teises kvartalis osales tööturul 65,6 protsenti 15–74-aastasest elanikkonnast, siis nüüd osaleb peaaegu 72 protsenti. Tööhõive ulatus toona napi 63 protsendini praeguse 68,2 vastu.

Lisaks suhtelisele kasvule on tööturul aktiivsete inimeste hulk suurenenud ka arvuliselt. Märkimisväärseks muudab selle fakti asjaolu, et kümne aasta vältel on tööealise elanikkonna arv kahanenud kuue protsendi ehk enam kui 60 000 inimese võrra. Tööjõu hulka arvatavate inimeste hulk on sama aja jooksul suurenenud aga 20 000 võrra.

Edetabeleid armastavad eestlased võivad uhkust tunda selle üle, et tööhõive poolest on Eesti praegu eesotsas kogu Euroopa Liidus. 2018. aasta teise kvartali kohta ei ole andmed veel avaldatud, kuid esimeses kvartalis olime tööhõive poolest Hollandi ja Rootsi järel napilt kolmandad, 2017. aasta lõpus koguni esimesed. Euroala keskmist tööhõive määra ületab Eesti juba ligi 10 protsendiga.

AKTIIVSEMAT TÖÖTURUL osalemist on ennekõike põhjustanud vanemaealiste inimeste paranenud tööhõive. 2008. aastaga võrreldes on 50–74-aastaste arv tööturul kasvanud ligi 37 000 inimese võrra, tööjõus osalemise määr aga 51 protsendilt 58-ni.

Suhtelisel skaalal on veelgi kiirem olnud 15–24-aastaste inimeste osaluse kasv, kuid negatiivse demograafilise trendi tõttu leiab neid tööturult arvuliselt vähem.

Vanemaealiste inimeste suuremat osalust tööturul soosivad parem tervis ja pikem eluiga. Statistikaameti andmetel võis 60–64-aastane inimene 2008. aastal arvestada keskmiselt kuue aastaga, mil tervis elukvaliteeti veel oluliselt ei riku. Nüüdseks on see näitaja umbes üheksa aastat.

MÕISTAGI SOOSIB vanemaealiste hõive suurenemist ka pingeline seis tööturul. Olukorras, kus uute töötajate leidmine on raske, proovivad tööandjad alles hoida neid, kes vanuse poolest võiksid juba pensionile siirduda. Ehk ollakse avatumad ka uute vanemaealiste töötajate palkamisel. Viimase kümnendi jooksul on osaajaga töötavate inimeste arv kasvanud enam kui poole võrra. See võib viidata asjaolule, et tööandjad on muutunud altimaks pakkuma paindlikke töövõimalusi.

Vanemaealiste tööhõive puhul pole vähe tähtis ka suur erinevus palkade ja pensionide vahel. Uuringud on küll näidanud, et Eestis jääb keskealiste ja vanemate inimeste töötasu riigi keskmisele tublisti alla, aga see on siiski tunduvalt kõrgem kui oodatav pension.

KONJUNKTUURIUURINGUD kinnitavad tööandjate sõnu, mille kohaselt on töötajate värbamine aina keerulisem. Kui traditsiooniliselt nimetavad ettevõtjad peamise äritegevuse laiendamist takistava tegurina kesist nõudlust, siis näiteks ehitussektoris on selleks juba ammugi saanud tööjõupuudus ning samast olukorrast ei olda kaugel ka teenindussektoris.

Ehitussektoris on tööjõunappuse põhjustanud olukord, kus nõudlus on aktiivne korraga nii era- kui ka avaliku sektori poolel. Teenindussektori kasvu soosib hea majanduskonjunktuur, kus kõrge tööhõive ja kiire palgakasv muudavad inimesed altimaks kulutama raha ka muule kui vaid esmavajadustele.

Töökäte puudust teeninduses süvendab demograafiline olukord. Traditsiooniliselt on teenindusettevõtted, eriti just suvisel kõrghooajal, palganud tööle noori, kellele on see töö ajutine rakendus õpingute kõrval või vahel.

VEEL MÕNI AASTA tagasi ei olnud noorte töötajate leidmine kuigi suur katsumus, sest sellesse ikka oli jõudnud kaheksakümnendate lõpu põlvkond – siis sündis Eestis aastas mäletatavasti üle 25 000 lapse. Üheksakümnendatel hakkas sündide arv kiirelt kahanema, jõudes madalpunkti 1998. aastal, mil nägi ilmavalgust vaid 12 000 last. Praeguseks on see kõige väiksem aastakäik saanud 19-20-aastaseks ja lõpetanud keskkooli, sobides hästi lisatööjõuks teeninduses.

Noorte nappus tähendab, et nüüd peavad tööandjad puudujäägi korvamiseks värbama rohkem vanematest earühmadest ja olema tõenäoliselt valmis maksma ka kõrgemat palka. Palgastatistika põhjal on viimase kolme aasta jooksul keskmine brutopalk majutuse ja toitlustuse vallas kasvanud 27 protsenti, riigis tervikuna 23 protsenti. Samas on tegevusala keskmine palgatase vaevu üle 800 euro ja absoluutsummas on lõhe riigi keskmisega isegi kärisenud.

Krooniline tööjõupuudus võib viia olukorrani, kus hakkame võõrtööjõudu ehituse ja tööstuse kõrval rohkem nägema ka teenindussfääris. Vähemasti seal, kus eesti keele oskus pole esmatähtis.

TÖÖSTUSES ON tööjõupuudus vähemasti konjunktuuriuuringute põhjal pisut taandunud. Esimeses kvartalis võis täheldada ka vabade ametikohtade arvu stabiliseerumist.

Kui avalikkuses kiputakse enamasti kurtma kvalifitseeritud töötajate nappuse üle, siis varem on andmed näidanud pigem seda, et tööjõupuuduse üle kipuvad kurtma ettevõtted ja tööstusharud, kus tootlikkus ehk lisandväärtus töötaja kohta on väiksem – erandiks IT sektor. Selline seos viitab, et probleemiks ei ole mitte niivõrd kvalifitseeritud, kui odava tööjõu nappus.

Olukorras, kus turul on töökäsi puudu, on väikse tootlikkusega ettevõtte kadumine majanduse jaoks suisa kasulik, sest sunnib töötajaid siirduma tugevamatesse ettevõtetesse, kes on võimelised maksma kõrgemat töötasu. Seetõttu ei tasu kuigi tõsiselt võtta tööjõumaksude langetamise üleskutseid: nende peamine efekt praeguses majanduskeskkonnas oleks ajutine dotatsioon ettevõtetele või sektoritele, mis konvergentsi jätkumise korral jõukama Lääne-Euroopaga niigi konkurentsivõimetuks osutuksid.