Vaba mõte. Enneminuaegne lugu

Karl-Eduard Salumäe Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui Sakala kultuuritoimetaja Margus Haav viitas tänavuse Viljandi pärimusmuusika festivali viimasel päeval selle ürituse looja ja pealiku Ando Kivibergiga tehtud intervjuus tõigale, et noori on publiku hulgas tähelepanuväärselt palju, enamik nendest nooremad kui festival ise, ütles Kiviberg järgmist: «Mul tekkis enne festivali ka selline äratundmine, korraks jooksis isegi juhe kokku. Nii saad aru, mida tähendab relatiivsusteooria, kõik on suhteline. /.../ Siis saad aru, et see on niisugune maailm, mille sees on veel suuremaid maailmu.»

Teadupärast pandi Viljandi folgifestivalile algus 1993. aastal. Vabariigi ajal. Riigikassa oli küll endiselt üldjuhul tühi, aga kui seal vahepeal korraks siiski midagi oli või tekkima hakkas, siis kroone, mitte rublasid. Samas Vene väed olid Eestis veel sees. Iseseisvuse taastamisest oli möödas veidi vähem kui kaks aastat.

Hiljuti käis Eestist üle üheksakümnendate nostalgia pahvak. Ühtäkki valmis mitu filmi ja saadet, mis toda aega meenutavad. Üks võttis fookusesse niinimetatud Metsiku Lääne, kus iga hinna eest haljale oksale jõuda proovinud mehed veriselt asju ajasid, teine aga pehmelt öeldes veidra muusika, mida raudse eesriide tagant lahti pääsenud inimesed siinmail teha mõistsid ja heaks pidasid. Järeldus oli üks: üheksakümnendad on jäänud kaugele.