/nginx/o/2011/09/12/746960t1h7eda.jpg)
20. OKTOOBRI «Sakalas» avaldas Eugen Veges arvamust, et valimissüsteem vajab muutmist. Olen kirjutise autoriga nõus, kuid meie riigi poliitikas kujunenud olukorda arvestades kahtlen, kas seda on võimalik teha.
Valimissüsteem ja seaduste valikuline lugemine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et jõuda valimissüsteemi muutmiseni, oleks hakatuseks vaja muuta erakondlikku mõtteviisi. Ennast Reformierakonnana reklaamiv seltskond võiks ausalt tunnistada, et nende deviisiks ei sobi «Meie muudame!», vaid rida kõigile tuntud laulust: «Las jääda nii kuis oli, las jääda nii kuis on.»
Valimisseaduse muutmiseks tuleks poliitikutel kõigepealt loobuda sellest, et nad omaenda huvisid silmas pidades loevad Eesti Vabariigi põhiseadust valikuliselt. Nende tähelepanu paelub küll paragrahv, mis keelab riigikogulastel muuta oma palka, kuid kahe silma vahele jääb avalause, mille järgi kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
Nende meelest pole rahval asja presidendivalimistele ega küsita tema arvamust nii mõndagi inimeste heaolu ja tulevikku puudutavat otsust tehes. Poliitikud jätavad inimeste seisukohad ülbelt arvestamata.
Ilmselt ei ole ka meie president põhiseaduse alguses olevat lauset lahti mõtestanud. Miks ta muidu arvas, et rahvas ei ole pädev presidenti valima?
FANTASEERIGEM NÜÜD pisut. Oletagem, et valimisseadusesse läheks säte, mis reastab riigikokku kandideerinud neile antud häälte arvu järgi, mida paljud inimesed peavad õiglasemaks kui erakonna nimekirju. Mis siis juhtuks?
Kui vaadata saadud hääli, siis selgub, et terve hulk neid, kes osutusid tänu parteinimekirjadele valituks, jääksid ukse taha ja riigikogu koosseis oleks hoopis teistsugune. Ka Viljandimaalt ei pääseks parlamenti mõnigi ustav parteisõdur ning õige nupu vajutajad võiksid kaotsi minna.
Kujutage ette, kui ebamugav ning pahandav oleks, kui riigikogukoha hõivaks selline inimene nagu Leo Kunnas, kes kõvera valimisseaduse tõttu erakonnapoliitikute õnneks välja jäi.
Milliseid küsimusi ja sõnavõtte sellised sõnakuulmatud üksikvõitlejad infotunnis kuuldavale tooksid! Seepärast võitlevadki kõik nagu üks mees selle vastu, et valimisseaduses midagi ei muutuks, vaid säiliks status quo.
Oma heaolu eest võitlejate ringkaitset ei ole paraku lihtne murda, kuid kõrgeima võimu kandjana peab rahvas survet avaldama. Tunnistage ausalt, riigikogulased, et jättes valimisseaduse muutmata, võitlete oma koha eest!