/nginx/o/2018/08/16/11243711t1hd3d5.jpg)
MÖÖDUNUD LAUPÄEVAL Paides asetleidnud arvamusfestivali EKRE laval oli ühe teemana arutuse all justiitsreformi põhjendatuse üks komponentidest – kohtunike tegevus menetluses. Päevakorras oli õigusriiklik küsimus: kas kohtud on oma tegevuses objektiivsed ja õiglased ning mõistavad alati õigust kooskõlas seadustega või esineb nende tegevuses ka kohtulikku omavoli, mille ees kodanikud on kaitseta? Väitluse käigus avati piltlikult öeldes uks pimedasse ruumi.
Arutelu jooksul selgus – kui tsiteerida vandeadvokaat Urmas Simonit –, et õigusriik, kohtumenetluse läbipaistvus, seaduste järgimine ja muu selline on vaid kõlavad loosungid. Poolteise tunni vältel toodi avalikkuse ette hulk näiteid kohtunike kartellikokkulepetest seaduste kohaldamisel, menetlusnormide eiramisest ning eetikaprobleemidest.
Möödus vaid paar päeva, kui endine Harju maakohtu kohtunik Leo Kunman julges Postimehe veergudel kritiseerida prokuratuuri ja kaitsepolitseid. See põhjustas üleüldise justiitsrünnaku tema vastu.
Arvan, et need kaks teineteisest sõltumatut juhtumit on ilmekas näide, et ühiskonna valulävi on ületatud, sest riigivõimu osade lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtted on sisuliselt kadunud.
OTSEKUI KIRSINA TORDIL on eelneva kinnituseks Tallinna ringkonnakohtu määrus. Sellega tühistati Harju maakohtu kohtuniku Anne Rebase määrus, mis lõpetas menetluse korruptsioonikuritegudes süüdistatava endise Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare suhtes põhjendusega, et tolle tervislik seisund ei võimalda tema üle kohut pidada. Tulenevalt kriminaalmenetlusseadustikust ei ole Harju maakohtu kohtuniku määrus aga vaidlustatav, sest just selline on olnud seadusandja tahe.
Absoluutselt mingit tähtsust ei ole seejuures asjaolul, millised on Tallinna ringkonnakohtu määruse motiivid Savisaare terviseseisundi hindamisel Harju maakohtu määruse tühistamise juures, ehkki need võivad iseenesest olla õiged ja põhjendatud. Ainus oluline küsimus saab olla vaid see, kas kehtiv seadus lubab ja võimaldab üleüldse Harju maakohtu kohtuniku määrust tühistada.
Vastus on igatahes eitav, sest kehtiv õiguskord seda lihtsalt ei võimalda. Samal seisukohal on Postimehes intervjuu andnud kriminoloogia professor Jaan Ginter, kelle sõnul ei saa neid määrusi, mida kohtud teevad menetluse lõpetamisel tervisliku seisundi tõttu süüdistatava taotluse alusel, edasi kaevata.
Tallinna ringkonnakohtu kohtunikud on aga eiranud kehtivaid menetlussätteid ning asunud iseseisvalt tegelema õigusloomega, mis on võimude lahususe printsiibist lähtudes lubamatu. Ütleb ju meie põhiseadus selgelt, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ning mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. See tähendab, et kohtunik kohaldab vaid seadusi, mis on jõustunud demokraatlike protsesside kaudu. Õiguste ja vabaduste tagamiseks on tähtis, et otsust langetades ei kuuletuks kohtunik täidesaatva võimu või üksikisiku tahtele, vaid juhinduks seadustest, mida kohaldatakse kõigi kodanike suhtes ühteviisi.
SIINKOHAL TULEB avaldada tunnustust Anne Rebasele, kes ajakirjanduse suurest survest hoolimata jäi kindlaks kohtunikutöö põhimõttele olla lahendi tegemisel sõltumatu.
Kui mõnel tekib mulje, et ma olen Edgar Savisaare tulihingeline fänn, siis sellest on asi kaugel. Oleksin olnud väga huvitatud kohtulahendist Savisaare asjas. Vastuvõetamatu on aga, kui lahendi tegemisel kaldutakse kõrvale demokraatlikest printsiipidest, mis peaksid Eestis ometi kehtima.
Siit kerkib minu järgmine küsimus: kas Savisaare asjas määruse teinud Tallinna ringkonnakohtu kohtunikud võetakse ka krimnaalvastutusele karistusseadustiku paragrahvi 311 alusel seadusele mittevastava kohtumääruse tegemise eest?
SELLES KÜSIMUSES ei tohiks ju vaidlust olla: Tallinna ringkonnakohtu kohtunikud on teinud teadvalt seadusele mittevastava määruse. Et Harju maakohtu kohtuniku määrus ei ole kehtiva kriminaalmenetlusseadustiku sätete kohaselt edasi kaevatav, puudus Tallinna ringkonnakohtu määrusel seaduslik alus.
Loogiline jätk oleks, et õiguskaitseorganid peaksid tundma huvi iseseisvalt õigusloomega tegelema asunud kohtunike tegevuse vastu ja selgitama välja, kas nende tegevuses esinevad kriminaalkuriteo tunnused. Kelle ukse taha aga õiguskaitseorganid tulevad, näitab juba aeg.
Üks on selge: EKRE nõutav justiitsreform on möödapääsmatu.