Viljandi muuseumi memuaarivõistlusele laekunud töödest tunnistati esikohta väärivaks Evald Kortsu kirjutis «Kuidas ehitasin oma maja».
Muuseum sai mälestusi juurde
Kolmandat korda korraldatud memuaarivõistluse eestvedajad olid Eesti genealoogia seltsi Viljandi osakond ja Viljandi muuseum. Oodati mälestusi tänavatest ja tagahoovidest, oma maja ehitamisest ning Viljandi poodidest praegusel, nõukogude ajal ja vanemal perioodil.
Tähtsad mälestused
Genealoogia seltsi esimees Tiina Tafenau rääkis, et ettevõtmise eesmärk oli hankida muuseumile mälestusi. «Võistluse vormiga tahtsime inimesi kirjutama ergutada. Muidu lükatakse seda järjest edasi, kuni jõutakse niikaugele, et eit mäletas, aga suri ära.»
Tafenau toonitas, et isiklikel mälestustel on väga tähtis osa ning eriline väärtus on nendega kaasas käivatel detailidel ja emotsioonidel.
«Mälestusi tasub alati kirjutada,» rõhutas Tafenau. «Toredaid emotsioone oli igas laekunud töös ning neis leidus ka just seda, mida eriti teada tahtsime.»
Nüansid otsustavad
Võistlusele laekunud kuue töö hulgast tõsteti esile nelja.
Esikoha pälvinud Evald Kortsu töö avaldatakse Viljandi muuseumi toimetiste lehekülgedel.
Teise koha vääriliseks tunnistati Heino Metsamärdi «Kunderi tänav». Kolmandat ja neljandat kohta jagavad Karl Luhti töö «Kuidas ma oma poe tegin» ning Aita Saki «Mälestusi minu tänavast ja tagahoovidest».
«Teatmeteostest ei leia me neid väikesi nüansse, mis on inimeste mällu jäänud,» ütles muuseumi direktor Jaak Pihlak. «Kui neid kirja ei pane, siis ühel hetkel meil neid lihtsalt enam ei ole.»
Ajaloohuviline Heiki Raudla lausus laekunud töid kommenteerides, et huvitav oli jälgida seda, mida keegi autoritest väärtustas. «Kes tõstis esikohale inimesed, kes kombed ja kes detailid,» rääkis Raudla.
Mälestuste kirjutamise võistlust on plaanis korraldada ka järgmisel aastal. Mis teemadel kirjutatud lood sinna on oodatud, selgub juba tulevikus.