Arvustus: Ürgpimedusest sündis valgus

Margus Haav Foto: Elmo Riig

Suure humanisti Kurt Vonneguti kolmanda, 1961. aastal ilmunud hoogsa, põneva ning üllatavate käikudega teose «Ürgpimedus» pealkiri on laenatud Goethe «Fausti» Mefistofelese kõnest. Kohati ehtsat psühholoogilist seiklusromaani meenutav raamat on pühendatud Howard W. Campbell juuniorile, kes teenis kurja liiga avalikult ja head liiga varjatult. See oligi tema ajastu põhiline kuritöö.

Howard W. Campbell juunior oli sünnilt ameeriklane, mainelt nats ja kalduvuselt kodumaatu. Teos on adresseeritud sõjakurjategijate dokumenteerimise instituudi direktorile ja kõigile teistele, keda see võib puudutada.

Raamat algab lõpust, aastast 1961, mil sõjakurjategija Campbell ootab Jeruusalemma vanglas trellide taga kohut. Tema kongi vanadest kividest on osa tahutud kuningas Saalomoni päevil.

Üks tema valvur on muide Eesti päritolu unine ja juhmivõitu juut Andor Gutman, kes veetis kaks aastat Auschwitzi surmalaagris ning jõudis väga lähedale sellele, et krematooriumi suure korstna kaudu ürgelementidega ühineda.  

Campbelli kuritegu seisnes selles, et ta teenis Teises ilmasõjas elatist, edastades ingliskeelsele maailmale natsipropagandat. Ta oli Ameerika küsimustes rahvavalgustuse ja propaganda ministeeriumi juhtivekspert.

Et tema hääl ja teod olid nii sündsusetult avalikud, seisis Campbell pärast sõja lõppu sõjakurjategijate nimekirjas kõrgel kohal kui riigireetja, inimsusevastaste kuritegude toimepanija ja paadunud natsikurjategija.

Tegelikult oli ta kogu sõja vältel Ameerika agent ning edastas oma saadetes Saksamaalt kodeeritud infot. Kood seisnes maneerides, pausides, rõhkudes, köhatustes ja teeseldud kokutamises võtmelausete juures. Kummatigi ei tunnustatud teda iialgi Ameerika agendina ning tõtt-öelda oli maailmas ainult üks inimene, kes teadis tema värbamisest.

Siit algabki särav ja sädelev Vonnegut, kes mängib kurva huumori ja sünge masenduse elu lahutamatuks ja ülevaks osaks.

Selle kohati küll ajalooliselt korrektseid fakte kasutava, ent mõistagi puhtakujulises alternatiivreaalsuses kulgeva teose võti on muide antud juba esimesel leheküljel Vonneguti eessõnas.

«See on ainus lugu, mille moraal on mulle teada,» kirjutab Vonnegut. «Ma ei arva, et see on imehea moraal; ma lihtsalt juhtumisi tean, mis see on: me oleme need, kes me teeskleme end olevat, seepärast peame hoolega mõtlema, keda me teeskleme end olevat.»

Eks ta ole. Vonnegut ei saanud iial üle sõjavangina pealtnähtud Dresdeni pommitamisest. Liitlasväed muutsid saatanlikult teravmeelse ja apokalüptilise tulega selle kauni linna lõõmavaks tapamajaks. Tõepoolest, inimloomuse kohta ei olnud kirjanikul erilisi illusioone.

Ja ikkagi oli tal meeles moraal: «Armasta, kuni saad. See teeb sulle head.»

RAAMAT

Kurt Vonnegut, «Ürg­pime­dus»
• Tõlkija Tiina Randus
• Kujundaja Villu Koskaru, sarja kujundanud Jüri Jegorov
• Kirjastuse Tänapäev sari «Punane raamat»