Kolga-Jaani lähistel aiakraami kasvatava Nõmme talu peremees Priit Tõnisson (34) ja tema elukaaslane Ülle Keerov (33) peavad küll suviti palju tööd rühmama, aga linna nad ometi ei kipu, sest maal on vabadus ja parem keskkond.
Nõmme talu rahvas armastab maaelu
26. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peremees Priit Tõnisson ütleb hakatuseks, et Nõmme põlistalul on 42 hektarit maad, kus on toimetanud juba tema isa, vanaisa ja vanavanaisa. Varem peeti seal ka loomi, aga uuemal ajal on keskendutud taimekasvatusele.
Sel aastal oli kartulit maas 2,5 ning köögivilja 1,5 hektaril. «Kas tööd on palju?» pärin. «Kindlasti pole seda vähe. Suvel venivad tööpäevad tihti õhtul kümne-üheteistkümneni,» vastab Ülle Keerov.
«Kõige rohkem saame vatti kurkide korjamise ajal,» tõdeb peremees. «Ja kurke hooldades ka,» lisab Ülle Keerov. «Loomulikult ei ole maatöö alati lust ja lillepidu, aga selle eest olen ise oma aja peremees ja teen just seda, mida tahan,» sõnab Priit Tõnisson.
Köögivilja valik on suur
Kui Hunt Kriimsilmal oli üheksa ametit, siis Nõmme talus on köögiviljakultuure rohkemgi. «Lillkapsas, nuikapsas, kaalikas ja brokoli, varane, hapendus- ja säilituskapsas, punapeet, hernes, till, porgand, sibul, küüslauk, maasikas, porrulauk, kabatšokk ja kõrvits,» loetleb Priit Tõnisson.
Suurtes kasvuhoonetes küpsevad suviti tomatid, kurgid ja paprikad. Selgub, et katsetatud on ka arbuusiga. Mullune kenake saak, 700—800 kilo läks enamjaolt loosi kohalikul laadal. Tänavu peremehe jutu järgi arbuus nii hästi ei edenenud, saak jäi kasinaks.
Kõike eespool loetletut pakub talu külmade tulekuni Viljandi turul, kus müüjana on ametis Priidu ja Ülle emad. «Valik on suur, sest siis on hõlpsam müüa. Enamiku kaupa realiseerimegi Viljandi turul,» pajatab peremees.
Ta möönab küll, et nii paljusid asju on suhteliselt raske kasvatada: igal köögiviljal on ju oma eelistused ja vajadused.
«Nunnud» ootavad tahtjaid
Tutvustades hoidlas kõrguvat kapsakuhja, ütleb Nõmme talu rahvas, et saak oli tänavu isegi liiga hea. Ühel sordil kasvasid pead väga suureks ning nüüd kulub kõvasti peamurdmist, mida nendega peale hakata. «Viljandi turul me seda kõike kindlasti maha ei müü,» arutleb Priit Tõnisson.
Meie kõneluse katkestab telefonihelin. Peremehelt päritakse, kas kapsast on. «Ikka on!» kinnitab too sõbralikult. Ta selgitab mulle, et ümbruskonna rahvas käib temalt hapenduskapsast ostmas, aga kogused, mida soovitakse, ei ole kuigi suured.
Ülle Keerov on õppinud aednikuks Eesti maaülikoolis, aga Priit Tõnisson on saanud põllumeheteadmised töö käigus elust enesest. «Juba seitsmendas klassis kasvatasin vanaisaga kahasse kartulit ja sain selle müügist taskuraha,» meenutab peremees ning lisab, et ega ta peale talutöö muud teinud olegi.
Kui pärin, mis on köögivilja kasvatamise juures kõige keerulisem, kehitab mu vestluskaaslane õlgu. «Mul on päris palju kogemusi ja mõistusestki ei tule puudu — saan kõigega hakkama,» vastab ta.
Priit Tõnisson teab täpselt, millal külvata, väetada, harida või pritsida. Keemiat kasutamata ta taimekasvatust ette ei kujuta. «Umbrohtude või kahjurite tõrjeks on ikka vaja pritsida,» nendib peremees.
Nõmme talu ei uhkelda uute uhkete põllutöömasinatega. Töö teevad ära vanad head paari aastakümne tagant pärinevad Vene traktorid Belarus T-25 ja T-16, millele noore mehe nutt ja kogemused hõlpsasti peale hakkavad.
«Õnneks on neile varuosi saada. Kuni juppe jagub, jaksan neid käigus hoida,» kinnitab Priit Tõnisson. «Hiinlased teevad samuti Vene traktoritele osi, aga nende otsa ei taha ma sattuda: kvaliteet on väga kehv,» lisab ta.
Päris palju tööd kulub neljale suurele kasvumajale. Katmikala pinda on 1800 ruutmeetrit. Varakevadel kasvatatakse triiphoonetes põldude tarbeks köögiviljataimi ette, hiljem sirguvad neis tomatid, kurgid ja paprikad.
Kasvumajadesse on tehtud vanadest kastmispaakidest suured metallahjud. Neisse mahub peremehe sõnutsi palju notte, mistõttu soe püsib kaua sees. Kevadel kulub nende kütmiseks vähemalt 50 ruumi puid.
Üks kile lööb kasvuhoonete peal üldjuhul vastu viis aastat järjest. Viimastel talvedel on olnud nii palju lund, et seda on tulnud tihti käia labidaga maha ajamas. «Lõkkeid tegime hoonetesse ka,» meenutab peremees.
Talv on adraseadmiseks
Priit Tõnisson möönab, et suvine rühmamine on kurnav ja vahel koguni tüütu ning sügiseks on tal sellest kõriauguni. See-eest talvel saab hinge tõmmata ja uusi sihte seada.
«Veebruari keskel hakkavad peod jälle töö järele sügelema,» lausub ta. Kuigi peaaegu kõik tema klassikaaslased on linna kolinud, Nõmme talu peremees maalt ära ei igatse.
«Siin on kõige parem elada,» kõneleb ta. «Kui tahtmine tuleb, saan ju alati linna uitama minna.» Nagu selle kinnituseks võtabki pereema lapsed, kaheksa-aastase Jasperi ja kuueaastase Johanna ning viib nad autoga Tartu kinno vaatama filmi «Punamütsike kurjuse vastu».
Kui pärin, mis on Priit Tõnissoni hobid, mõtleb mees pikalt. «Kalapüük meeldib,» sõnab ta viimaks ja osutab mõnesaja meetri kaugusel vonkleva Põltsamaa jõe poole. «Talvine püük mulle ei passi, aga suvel jälle ei ole aega,» tõdeb ta kummatigi.
Peremees ütleb, et on toonud talu õuele kaevatud tiiki tänavu juba kolm korda karpe ja kokri. Kui kahel eelmisel talvel kalad surid, siis nüüd on vett rohkem ning seekordsed loodab ta jäävat püsima.
Elumaja lähedal märkan batuuti, tünnisauna ning veel teistki tiiki, mida ümbritseb kaunis muru. Seinal peesitav viinamarjapõõsas tahaks justkui öelda, et maal on tõepoolest mõnus elada. Tundub, et sama meelt on Nõmme talu koer Alfa, kes jääb meie lahkuvale autole rõõmsalt saba liputades järele vaatama.