Viljandist alguse saanud öko-metal-pundil Emerald on käed-jalad tegemist täis. Oktoobri lõpp on neil tulvil esinemisi nii Eestis kui naaberriikides. Need tipnevad Viljandis uue singli esitluskontserdiga.
Emeraldi poisid kirjutavad, salvestavad, esinevad, harjutavad ja teenivad riiki
25. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Üks meie esimesi kontserte oli Tallinnas Kopli noortekeskuses,» rääkis Emeraldi laulja Henri Kilk ehk Baskin. «Sealt käis läbi mõni kontserdikorraldaja, näiteks Martin.» Laulja sõnutsi pidas too Emeraldi toona pehmelt öeldes kehvaks bändiks.
«Aeg läks mööda ja 2009. aasta talve noortefestivali võit viis meid «Hard rock laagrisse», kuhu sattus taas too Martin,» jutustas Henri Kilk edasi. Tema jutu järgi oskas punt siis juba ka kunagise kritiseerija meelest paremini mängida: Martin nimetanud Emeraldi koguni heaks bändiks.
«Üks asi viis teiseni,» jätkas ansambli kitarrist ja refräänilaulja Levo Jõgiaas. «Hard rock laagris» jäime silma ühele korraldajale. Tema järgmisel sündmusel suutsime endast anda sada protsenti ning nii olemegi kutseid saanud ja ise esinemisi välja sebinud.»
Levo Jõgiaas nimetas seda suureks töövõiduks.
Emerald Viljandis
Esinemiste vahepeal ei istu Emerald käed rüpes. Nädalavahetuse kontsert on esimene kord, kui eesti keelde tõlgituna kostavad laulusõnad: «Vaata parem taevasse, seal on vaikus enne tormi. Kata silmad oma kätega.»
Singliga «World war three» toimib Emerald tavapäratult ja salvestab selle lisaloo ka oma esikalbumile «How About Discount», mis ilmus juba eelmise aasta algul.
«Tõtt-öelda oli sellega nõnda,» selgitas Levo Jõgiaas. «Meie esikalbum oli läbi müüdud, seepärast tuli seda juurde teha, sest plaadita ringi tuuritada oleks natuke nadi.»
Helimees Raido Traumanni väljapakutud idee oli Levo Jõgiaasa jutu järgi parim lahendus. Uut täispikka albumit nad enne järgmise aasta sügist välja anda ei saa, sest põhikoosseisu kuuluv Kaido teenib kaitseväes.
«Väikese boonusena fännidele tegimegi loo linti,» ütles Levo Jõgiaas ning lisas, et vana plaadi omanikud ei pea ühe loo pärast uut CDd ostma, sest singel ilmub vabalt allalaetavana Emeraldi MySpace’i lehele.
«Hea idee!» kiitis Henri Kilk.
Emeraldi bassimees ja refräänilaulja Ott Jõgiaas tõstis esile veel asjaolu, et kui ansambel läheb Lätti või Leetu, ei pea ta nüüd soovitama osta plaati, vaid võib viidata võimalusele kuulata uut singlit netist Emeraldestist.
Oma muusika
«Tegime seda singlit kaks päeva,» ütles Ott Jõgiaas ning mainis võrdluseks, et esimese viie looga plaadi salvestamisele läks neli päeva. «Kui midagi teeme, tahame tõesti hästi teha,» selgitas ta, miks salvestamine kujunes sedapuhku nii aeganõudvaks.
«Pillimänguoskus areneb kontsertidega, aga oleme investeerinud ka muusikatarvikutesse,» lausus Levo Jõgiaas. Ta lisas, et laval on kõik bändi ja helimehe teha ning kvaliteedist sõltub, kas fänne saadakse juurde.
Stuudioski tuleb tema jutu järgi õpihimu ilmutada. «Iga kord, kui Kaido proovi tuleb, on tal uus keeruline pillikäik kaasas ja kõik peavad tõsiselt vaeva nägema,» tõi ta näite mängu kvaliteedi parandamisest.
Laulud on läinud trummar Rauno Vaheri kinnitust mööda tehnilisemaks ning poisid muutunud ajast, mil Emerald 2008. aastal Viljandi noortekeskuses kokku sai, karvasemaks. Ott Jõgiaas viskab tukka. «Mis sa arvad, kui kaua ma juukseid lõiganud pole?» küsib ta ja vastab ise, et mai lõpust saati, siis kui sõjaväest reservi tuli. «Peab ju olema, millega laval kitarri mängides vehkida.»
Loomingu puudust bändil Ott Jõgiaasa sõnul pole, sest sõnu ja muusikat teevad kõik liikmed ja kaasavad vahel mõne asjaarmastajast sõbragi.
«Elasin kunagi korteris, mille vannitoas nõukaajast pärit seinaplaatidel olid kurbade nägudega kalad. Kui pesemas käisin, hakkasid nad nutma,» meenutas kitarrist.
«Baskin kirjutas nad ühe meie laulu lõppu,» lisas Ott Jõgiaas ja laulis: «Nutke, kalad, nutke seni, kuni teie tiik muutub ookeaniks.» Emeraldi repertuaaris kõlavad need sõnad laval ingliskeelsetena.
Kaitsevägi
Veidi kurvad on ka bändi liikmed, sest Ott Jõgiaasa järel läks 11 kuuks Tapale kaitseväkke Kaido Kadaja. Mingil määral kannatab kvaliteet poiste arvates kindlasti, sest kui mängida teise koosseisuga, ei ole õiget tunnet.
Rauno Vaher ütles, et kuni Kaido metsas auku kaevab, asendab teda troll Karel, kelle perekonnanimi on samuti Jõgiaas, nii et nüüd on bändis nagu muinasjutus kolm venda.
«Midagi hullu lahti pole, sest Karel oskab pilli mängida küll,» kinnitas trummar. Laulja Henri Kilgi sõnade järgi on kvaliteet hoitud ja keegi ei pea pettuma.
Oma viimases blogipostituses andis põhikoosseisu kuuluv Kaido Kadaja kitarriotsad ametlikult üle, lausudes, et kui tema sõjaväes kätekõverdusi teeb, asendab teda hea sõber ja brutal-death-metal-guru Karel Jõgiaas.
Asendusliige ei nimetanud Emeraldi lugude õppimist keeruliseks. «Nad teevad asju lihtsalt, aga hästi, ega tõmba asjatu keerulisusega kvaliteeti alla,» rääkis ta.
«Õpid nüüd kohe lood basskitarri peal selgeks, et saaksid paladest ja käikudest aimu,» oli Karel Jõgiaasa sõnade järgi vanem vend Levo nõudnud temalt juba siis, kui noorem vend Ott aega teenis. «Käisin neil Leedus kaasas basskitarri mängimas ja sealt edasi sain kitarri osad,» selgitas ta.
Esimest korda esines Emerald Kaido Kadajata augustikuus. «Laiv läks väga edukalt ning samuti oli võimalik näha esimest korda Eesti ajaloos vendasid Jõgiaasasid korraga laval,» kirjutas toona Ott Jõgiaas Emeraldi blogis.
Lihtsalt meeldib
«Kahte meest bändist olen tundnud eluaeg,» vihjas Karel Jõgiaas vendadele. «Üht oma linna poissi olen teadnud ka pikalt.» Võib-olla just seepärast oligi tal enda arvates lihtne Emeraldi sulanduda. Kõik mehed olevat sarnase huumorisoone ja maailmavaatega, mistõttu probleeme ega intriige pole.
Kitarrist tõdes, et bändi liikmed elavad praegu eri linnades ning proove organiseerida on olnud mõnevõrra keeruline. Enne tema esimest lavaleastumist saadi kokku harjutada ainult kaks korda. «Õppisin enamjaolt kodus omaette,» meenutas ta.
Henri Kilgi sõnul on kvaliteet praegu enam-vähem hea, kuid alati on millegi kallal viriseda. «Üritame võimalikult palju proovi teha, aga kitarristid õpetavad asendajatele ka individuaalselt saunas õlle kõrval mõned rifid selgeks,» rääkis laulja. See, mis on juba hea, sunnib tema jutu järgi rohkem pingutama.