/nginx/o/2016/02/05/5013683t1h5037.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2011/10/21/801576t1h2dc6.jpg)
Hiljaaegu sai Heimtali muuseum suure ja ilusa kingituse: Stockholmi Eesti Maja etnograafilise huviringi Triinu prouad saatsid väärtusliku osa oma kogust Viljandimaale.
Üle tormise mere ja koju tagasi, Eesti ikka südames
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muist esemeid on kurjadel aegadel üle mere Rootsi viidud, üle poole sajandi seal hoitud ja siis lõpuks kodumaale tagasi toimetatud, muist aga armsaid rahvamustreid meeles kandes võõral maal valmistatud.
Anu Raud räägib saadud asjadest.
Kogu maailmast
«Klassiruumis olevad eksootilised esemed on Valda Loorentsi kogust,» osutab muuseumi perenaine.
Pärnust pärit Valda Loorents põgenes Rootsi ja hakkas seal tekstiilikunsti õppima. Ehkki neiu oli sellest väga huvitatud, ei lasknud juba noorpõlves vaevama hakanud liigesepõletik Valdal lemmiktegevust harrastada.
Siiski oli tal võimalik käia kogu maailmas reisimas ning osta turistidele tehtud kahtlase väärtusega pudipadi asemel ehedaid etnoesemeid.
«Rändnomaadi keepmaja, Peruu vaibad, Tuneesia imepärased tekstiilid...» loetleb Anu Raud. Ta lisab, et me ei ela enam sellisel ajal nagu tema vanaema, kelle kõige pidulikum ja pikem sõit oli Viljandisse — lastele laadalt kollast saia tooma.
«Paljude külainimeste järglased elavad maailmas laiali. Me ei saa enam vaadata oma Paistu kihelkonna mustreid, mõtlemata ja analüüsimata, mis koht on neil maailmas,» arutleb Heimtali muuseumi hoidja.
Teises ruumis on laual Eesti päritolu esemed.
«Eriti põnev on, et Eesti etnoesemed on olnud terve okupatsiooniaja kuni praeguseni Rootsis ja toodud nüüd koju tagasi. Vaadake kas või seda setu põlle: imeilus!» näitab Anu Raud.
Kuigi tema sõnul on palju Stockholmist saadetud ilusaid asju parajasti Tartus kopeerida, jätkub neid Heimtaliski imetleda veel küll ja küll.
Siin leidub peenest lõngast tehtud Paistu mustriga sõrmikuid ja armsaid kootud mütse, mille valmistamist jätkasid ka Rootsi põgenenud vanaemad ning mille järgi eesti lapsed võõral maal nii eksimatult ära tunti, et nad ei saanud ulakustki teha.
Terve albumitäis on Maret Aule kootud rahvariideseelikute näidiseid.
«Need on kõrge kvaliteediga väga hea värvimeelega tehtud kangad. Olen Heimtali muuseumi korjanud põhiliselt Lõuna-Viljandimaa ja Kihnu asju, aga vahel küsivad inimesed näiteks Virumaa seelikute kohta. Nüüd on kohe näidata,» kiidab Anu Raud.
Hunnik raamatuid
Peale käsitööesemete sai muuseum hulga ilusaid ja sisukaid raamatuid, näiteks president Pätsi venna Voldemar Pätsi koostatud albumi «Eesti vöökirjad», 1957. aastal Lundis väljaantud suurepäraste fotodega Eestimaa raamatute sarja ja muud.
Vastates pärimisele, miks kõik need asjad just Heimtali toodi, meenutab Anu Raud, kuidas Triinu huviringi liikmed tal külas käisid.
«Arutasime eesti varade hoidmist ja kaitsmist. Paljud Triinusse kuulujad on Heimtali muuseumi sõprade seltsi liikmed ning nemad muidugi soovisid oma kogud meile anda — arvestades, et siin on õppekeskus.
Leidus neid, kes tahtsid annnetada Eesti Rahva Muuseumile, aga nüüd langes küsimus ära: Heimtali on ju Eesti Rahva Muuseumi osa.»
Ka neil, kel Heimtali muuseumi kogu on algusest lõpuni vaadatud, on nüüd põhjust taas sinna uudistama minna.