Tartu ülikoolis hariduse saanud Peterburi professori tütar Olga Bergholz on kirjutanud oma blokaadipäevikutes, et ei ole midagi koledamat kui pjedestaalidelt tõugatud kujud. Ta pidas silmas klassikalisi skulptuure, mis võeti maha ja kaevati mulda, et kaitsta taieseid sõja eest. Ja kuigi tegu ei olnud barbaarsusaktiga, vaid vastupidi, tahtega kultuuriväärtusi säilitada, jättis niisugune ribinal-rabinal tegutsemine luuletajasse kurja aja kustumatult kurva jälje.
Tänapäeval tunnevad viljandlased vanu fotosid vaadates uhkust, et ka meil on olnud Amandus Adamsoni loodud Vabadussõja monument, ning tahaksid näha seda taastatuna Vabaduse väljakul.
Ütlen ikka ja jälle, et ainult fotode järgi ei saa taasluua kongeniaalset kunstiteost. Ühe kunstniku kaotsiläinud aurat ei suuda kinni püüda ükski teine taidur, olgu ta nii andekas kui tahes.
Tuleb luua uus mälestussammas ja see ei pea kujutama püssimehi, vaid näiteks kõrgele sambale toetuvat eesti meest ja eesti naist, minupärast kas või kaelastikku, sest ka armastus võib sümboliseerida vabadust.
Armastus ongi see, mis on meid kõige kurja kiuste põlvest põlve alal hoidnud.
Viljandi peab saama Vabaduse väljakule vabadussamba, mitte sellise hookuspookuse, mis pealinnale miljonite eest mõtlematult monsterdati. Peab saama, hoolimata sellest, et kümmekond autoparkimiskohta kaob siis mõne mehe kurvastuseks kindlasti.
Nõukogude võimu tahtel lasksid tema truud teenrid Adamsoni loodud skulptuurigrupi õhku, nii et selle tükid kõlbasid üksnes utiili. Kannatuskange pjedestaal lamas platsil kui lahingus langenud sõdur mõnda aega veel minu lapsepõlveski, kuni see ühel ööl kõva kärgatusega pihuks-põrmuks põrutati.
Amandus Adamsoni Lembitu reprodutseeris Suure-Jaanile skulptor Edgar Viies. Tal oli, millele toetuda. Viljandi muuseumi oli hoiule antud originaal — tõsi küll ühe käega jäänud väepealik. Suure-Jaani aktivistid polnud niisiis uuele võimule meeldida tahtes ilmutanud viljandlastega võrdväärset püüdlikkust.
Teisel kuulsal kujuril, August Weizenbergil pole Viljandimaal samuti vedanud. Heini Paasi 1999. aastal ilmunud monograafia «August Weizenberg 1837—1921» andmete järgi on tema teoseid siin vähemalt seitse: «Lootus» (marmor, 1893), «Dr Palitseri büst» (pronks, 1906), «Naine ankruga» (pronks, graniit, 1908), «Rahuingel» (pronks, graniit, 1908—1910), «Friedrich Kuhlbarsi portree» (kips, 1911), «Lootus» (marmor, 1915) ja «Andres Alveri portreereljeef» (XX sajandi algus).
Välja arvatud kaks viimast, üks Kõpus, teine Tarvastus, on need kannatada saanud vandaalide käe läbi. Nende puhul ei saa kõnelda võõrvõimurite, vaid Eesti enda kodanike koledatest tegudest. Raamatus on need kõik nimetatud oma algses asukohas, aga muidugi ei vasta see tõele.
Viimati sai hävitustööd tunda Viljandi Vana kalmistu Jaani koguduse surnuaia osas asuv «Naine ankruga». Metallivaras oli hauasambalt maha saaginud ankru, mille kokkuostuhind oli kõigest mõnikümmend krooni. See mees tabati. Kätte saadi ka pronksankur ning kinnitati oma kohale tagasi.
Nõukogude ajal sai kannatada «Rahuingel». Keegi noormees oli läbi lasknud ingli tiiva. Tema nimi avalikustati ja ta sai karistada. Hiljem lükati «Must ingel» (nii on nimetanud seda taiest rahvasuu) hauaplatsil aluselt ja viidi kabelisse, mille nurgas konutab tänini. Tema õige koht see ei ole: kui kuju on pandud hauale kellegi mälestuseks, peab ta sinna ka jääma.
Nagu on lugeda kunstiteadlase Heini Paasi uurimusest, tegi August Weizenberg XX sajandi esimesel kümnendil Viljandi Vanale kalmistule perekond Kolgi hauaplatsile «Rahuingli», mis seisis nelinurksel graniitpostamendil. Heini Paasi teada oli see seal juba 1910. aastal.
Informeerides Märt Pukitsat Viljandisse loodud hauasammastest, pidas Weizenberg tähelepanuväärseks asjaolu, et «ka meie talurahva pool kunsti tundmus ärkab, sest nimetatud töö tellija on T. Kolk, Viljandi ligidalt Piispa talu omanik».
Juba aastaid ei ole «Rahuingel» seisnud oma kohal. Plats näeb välja nagu pärast maavärinat: keegi ei võta vaevaks oma kohale tõsta sealseid hauakivegi, saati siis «Rahuinglit». Kas me tõesti nii kaitsemegi oma kultuuripärandit?
Väga kurb on olnud Viljandi Vanal kalmistul «Lootuse» saatus. «Lootusest», mis on tuntud ka kui «Naine lillepärjaga», tegi kujur mitu varianti. Neid on Peterburi Smolenski surnuaias, üks aga seisab Kanepis Weizenbergi vanemate haual.
Viljandimaalgi on neid kaks: üks Kõpus, teine Viljandis. Kõpus Reimanite platsil ei ole hooldamisega ehk just kõige paremini toime tuldud, aga juhtunud pole ka midagi seadusevastast. Seevastu Viljandi «Lootus» annaks ainet tervele krimininaalromaanile.
Viljandi raehärra Rosenberg oli kuju tellinud oma kadunud abikaasa Sophie Rosenbergi mälestuseks. Valge marmorfiguur seisis heledal sinakshallil marmorpjedestaalil, haual oli suur ristkülikukujuline mustast marmorist plaat.
Plats oli aastaid umbrohtunud. Käisin sealt kevaditi lehti riisumas, sest tahtsin teost imetleda veidigi korrastatumas ümbruses. Aga siis kadus kuju kalmistult. Järele jäi peitlijälgedega alus. Sellest, mis kuulsa kujuri loodud hauasambaga juhtus, kirjutas esimese pikema loo tollane Viljandi ajalehe peatoimetaja Koidula Vilpart.
Teo õigustuseks toodi, et keegi kunstiimetleja naine valinud endale välja tulevase matmispaiga ja et kõik korda saaks, tellinud tollastelt kiviraiduritelt nii kuju kui aluse korrastamise. Kiviraiujate «korrastamise» jäljed on näha tänini.
Et kunstiteos oli kaitse all, polnud selline isetegevus muidugi lubatud. Lehelugu tõi kuju kusagilt kuurist välja ja asjaosalistele tehti ülesandeks valmistada lõhutud aluse asemele uus.
Mäletan, et selle tarvis nõuti kõnealuselt naiselt koguni raha sisse. Pole teada, kuhu see jäi. Töö ei valminud, sest ajakirjaniku peale solvunud kiviraiujad keeldusid seda tegemast. Kuju viidi muuseumi keldrisse ja mõnda aega eksponeeriti seda isegi saalis.
Siis tuli uudis, et «Lootus» on pandud välja Jaani kirikus. Otsisin seda sealt, kuid ei leidnud. Jaani kirik võiks pigem taastada oma altarimaali, selmet ehtida end võõraste sulgedega. Aga kui kuju on sinna juba alatiseks pandud, peaks juures olema ka tahvel, kelle mälestuseks.
Õigustatud oleks see siis, kui Sophie Rosenbergi säilmed maetaks Jaani kirikusse. Kaitse all olev Rosenbergide plats tuleks korda teha ja kui mitte kuju, siis vähemalt selle koopia korralikule alusele asetada.
Kultuurses maailmas käivad asjad nii.
Proua Palitser tellis oma mehe doktor Palitseri mälestuseks pronksbüsti 1906. aastal. Kaks aastat hiljem paigutati see Viljandi surnuaeda ehitatud kollasesse kabelisse. Kabeli ukseaken müüriti 1960. aastate algul kinni, sest pätid olevat hakanud selle keldrit kasutama röövitud vara panipaigana.
Mullu märkasin, et müüritis on muutunud. Teadjad kinnitavad, et uks võeti lahti ja vara vaadati üle. Räägitakse, et kabeli keldrist viidi ära büsti kipsoriginaal.
Kunagine surnuaiavaht Anna Sisa ütles ikka, et surnuaiast ei tohi midagi ära viia, sinna on lubatud üksnes juurde tuua. Küllap siis on vanad kombed hüljatud.
Viljandi spordihoone seinal olevate aktide autori kohta polnud andmeid isegi muuseumil. Alles aastaid hiljem sain teada, et need on loonud skulptor Ernst Kirss, kelle graniitarmastajaid võib näha Tomas Sooaluste haual.
Pigem vist hirmust, et betoonitükid võivad möödujaile pähe kukkuda, kui soovist kunstiteost säilitada hakati tänavu tegutsema.
Võetakse maha, tehakse uued — need ja teised ähmased lubadused kinnitavad mu hirmu, et Ernst Kirsi looming ei jõuagi tagasi Viljandisse.
Meil ei ole vaja kaugelt otsida inimesi, kes kunstiteoste saatuse määraksid. Meie enda kunstnik Peeter Leinbock teab väga hästi, et betoonkujust on võimalik teha pronksvarianti: tänu temale on meil Laidoneri platsil säilitatud August Vommi «Poiss kalaga», mis oli ju samuti betoonist ja mida taheti prügimäele saata.
Imelik oli ikka ja jälle lugeda tsementnaisest ja tsementmehest. Kunstis minetatakse neid teatavasti aktideks. Ernst Kirsi aktid on ilusad ja neid tasub taastada.
Taastaja on meil olemas. Pealegi ei peaks Lenbockile jääma pelgalt taastaja roll: linnal on aeg tellida temalt ka midagi originaalset, alustuseks kas või lillepeenra keskele, kadunud tuvidega tüdruku asemele.
KES MA OLEN
Ülo Alo Võsar,
põlisviljandlane
Olen sündinud, kasvanud ja koolis käinud Viljandis, elanud, välja arvatud kokku kaheksa aastat sundaega sõjaväes ja ülikoolipõli Tartus, Kantreküla linnajaos ning Kantreküla ja Männimäe piiril, ikka kalmistute läheduses — seega põhjalikult kursis nende kultuuriväärtustega.
1968. aastast tänaseni olen olnud ajakirjanik ning ühtlasi koostanud, kujundanud ja toimetanud sadakond raamatut. Mul endal on neid kogunenud kaksteist. Kevadel hakkasime Mark Soosaarega koguma materjali raamatule «Me oleme Kantrekülast».