Stardiraha aitaks elluastujatel paremini jalad alla saada

Kalvi Kõva

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

AEG, MIL TULEB lapsepõlvega hüvasti jätta ja täiskasvanu­ellu astuda, on igaühele eriline. Need on omamoodi tormi ja tungi aastad, mis pakuvad ridamisi uusi kogemusi ja unustamatuid elamusi, aga panevad noored raskete katsumuste ette. Nii on olnud põlvest põlve. Jah, võrreldes mõnekümne aasta taguse ajaga on üksjagu takistusi vähemaks jäänud, aga praeguses kiiresti muutuvas ja keerulises maailmas pole sugugi lihtsam hakkama saada.

See, kuidas noorel iseseisva elu harjutamine välja tuleb, sõltub sageli tema pere võimalustest. Kui ikka rahapuudus kummitab, siis pole sugugi kõik teed valla. Küllap teab enamik meist mõnda hea peaga andekat noort, kelle koht pidanuks pärast gümnaasiumi olema ülikoolipingis, kuid kelle elutee võttis teise suuna.

Viimasel neljal-viiel aastal hoogsalt kasvanud lapsetoetused koos muude lastele mõeldud soodustustega on toonud laste vaesusega võitlemises läbimurde. Süvavaesuses elavate laste arv läheneb nullile ja jõudsalt on paranenud kümnete tuhandete lastega perede elujärg. Teisalt hõreneb täiskasvanuikka jõudes oluliselt turvavõrgustik, mis on senini kaitset pakkunud. 18- või 19-aastaselt kaovad lapsetoetused ja tasuta koolitoit ning ka ravikindlustus, kui õppimisel või tööl käimisel tuleb vahe sisse. Ka tasuta haridust ei jagu enam kõigile.

ISESEISVAT ELU alustavad noored ongi majanduslikus mõttes kõige haavatavamad, sest üldjuhul pole neil ei säästusid ega muud vara. Selgelt kehvemas positsioonis on just vaesemates peredes kasvanud noored. Mõelgem kasvõi maalt või väiksematest linnadest pärit üliõpilastele, kel tuleb Tallinnas või Tartus endale turuhinnaga üürikorter muretseda. Ja ega ühiselamus elaminegi ole odav lõbu.

EESTIS ON umbkaudu 100 000 18–24-aastast noort, kellest 7000 elas 2016. aastal absoluutses vaesuses. Ka töötust esineb selles vanusegrupis kõige rohkem.

Seepärast ongi sotsiaaldemokraadid käinud välja noorte tuleviku fondi idee, et siluda ebavõrdsust ja tagada iseseisva elu hakul olevatele noortele stardiraha. Kui laps sirgub täiskasvanuks, siis saab ta fondi kogunenud summat kasutada õpingute rahastamiseks, oma elu sisseseadmiseks ja muuks vajalikuks.

Plaanis on riigi toel luua lapse isiklik fond, kuhu saab koguda raha, mis pannakse kasvama nagu pensionifondis. Pangad ja kindlustusseltsid pakuvad ka praegu lastele kogumisfonde, aga need ei ole menukad. Oma laste parema hariduse tarbeks säästab praegu iga kümnes pere.

Ühe ettepaneku järgi võiks riigi igakuine panus sellesse fondi olla 10 eurot. Olukorras, kus esimese ja teise lapse toetus kerkib 2019. aasta jaanuaris praeguselt 55 eurolt 60 euroni, pean ma tulevikku investeerimist mõttekamaks kui tõsta mõne aasta pärast lapsetoetust näiteks veel 10 euro võrra.

Tulevikufondil oleks omakorda palju rohkem jumet siis, kui lähedased sinna vabatahtlikult ja kindlasti tulumaksuvabalt juurde maksaksid. Kui riigi 10 euro kõrval paneksid vanemad või teised lähisugulased fondi 20 eurot, siis oleks noorel 18-aastaseks saades koos 10 000 euro suurune algkapital, millega iseseisvat elu alustada. Selle summa toel on kindlasti palju hõlpsam kõrghariduseni jõuda.

Kriitikud leiavad nüüd, et sellesse fondi panustaksid vaid jõukad pered. Inglismaa kogemus oli aga teistsugune. Kui sealsed leiboristid üle kümne aasta tagasi niisuguse fondi käivitasid, oli see populaarne just kehvemal järjel perede laste lähedaste ja iseäranis vanavanemate seas.

Samuti ei lähe fondi ellu kutsumine ja töös hoidmine riigile üleliia kulukaks. Oleme välja arvutanud, et kui maksta iga lapse eest riigikassast välja kümme eurot, siis tähendab see aastas 30 miljoni euro suurust lisakulu, mis on eelarvele igati jõukohane.

FONDI ÜKS LISAVÄÄRTUSI on see, et ta õpetaks noortele vastutustunnet ja pikaajaliste sihtide seadmist, sest nad teaksid varakult, et see on nende oma raha. Isiklike säästude omamine arendab ühtlasi finantsilist kirjaoskust.

Usun, et sellel fondil on potentsiaali aidata kaasa ka sündimuse suurendamisele. Noored pered lükkavad esimese lapse sündi edasi peamiselt seetõttu, et neil pole oma kodu ja neil puudub kindlus tuleviku ees. Arvestatav stardiraha kasvatab nii majanduslikku turvatunnet kui ka loodetavasti soovi lapsi saada.

EDASISTE ARUTELUDE käigus selgub, kuidas fondi toimimist täpselt korraldada. Lahtisi otsi on üksjagu. Koos ekspertidega tuleb selgeks vaielda, kuidas jaotada riigi ja perede panust, kas anda fondi kogunenud summa kohe noorele kätte või jaotada seda pikema aja peale ja siduda teatud juhtudel õpingute tulemustega.

Loodame, et tulevikufondi idee võetakse omaks. Võrdsemate võimaluste tagamine ja ebaõigluse tasandamine pole mitte ainult noorte, vaid kogu ühiskonna huvides.

Liialt suured lõhed sissetulekute vahel ja vaesuse nõiaringi jäämine pärsivad majanduskasvu ja kogu Eesti arengut. Tehkem siis nii, et ka kesistes majanduslikes oludes kasvanud noored saaksid täisikka jõudes jalad alla, et neil oleks lihtsam oma unistusi ellu viia. Investeerigem koos nii meie laste kui ka kogu riigi paremasse tulevikku.

Tagasi üles