1942. aastal jõudis Suure-Jaani kihelkonnast Rattama talust Viljandi muuseumi juhuslikult leitud isevärki märkidega kiviketas. Kolmveerand sajandit pole toonud eseme päritolusse ega otstarbesse selgust ning praegu on kivikettake Viljandi muuseumi kollektsiooni kummalisemaid ja salapärasemaid eksponaate.
Poole sajandi eest esitleti seda eset muuseumi ekspositsioonis kui rikutud valuvormi, mis on hiljem ümber tehtud värtna kettaks. Sellele on pakutud teisigi otstarbeid, kuid ükski ei seleta esemele uuristatud ebaharilikke märke, mis teevad leiu äärmiselt haruldaseks.
Salapärane domeriidist ehk savikast dolokivist ketas mahub lahedasti pihku. See on kõigest kuuesentimeetrise läbimõõduga ja vähem kui kahe sentimeetri paksune, selle keskel on poolteisesentimeetrine auk ning tagakülg on hoolikalt siledaks lihvitud.
Tundmatu otstarve
Tartu linnamuuseumi arheoloogiaosakonna juhataja Arvi Haak möönab, et Rattama kiviketta kallal on kõvasti tööd tehtud.
«Vaeva on nähtud väga põhjalikult: kettale on uuristatud märgid, kuid ometi pole selge, millele need viitavad ja milleks eset kasutati,» nendib Haak, kes on koos Eesti kirjandusmuuseumi teaduri Tõnno Jonuksi ja Tartu ülikooli raamatukogu erakorralise vanemteaduri Meelis Friedenthaliga ketta uurimist tõsiselt võtnud.
«Kui midagi üsna kindlalt väita saab, siis seda, et väga tõenäoliselt on ese valmistatud varasemast valuvormist. See oli pisut suurem, arvatavasti nelinurkne nagu enamik teadaolevaid valuvorme, ning ketas on sellest vormitud nii, et haarab ühe ripatsikujutise tervenisti, teise umbes kolmandiku ulatuses.»
Haagi arvates võis üks ümbertegemise põhjus peituda asjaolus, et ketas on valmistatud dolokivist, mis ei kannata pikaajalist kuumutamist: ilmselt see lihtsalt lagunes kuumuse käes.
«Kui ese lisati Viljandi muuseumi püsinäitusele, arvatavasti 1950. aastatel, eksponeeriti seda muide kui hiljem rikutud valuvormi ning vaadeldav oligi ainult valuvormile viitav pool,» lisab Haak.
Ristripatsi valuvormi võib niisiis pidada Rattama ketta algseks funktsiooniks. Eseme esikülje kompositsioon ei kattu kummatigi tagakülje omaga ning seetõttu arvataksegi, et esikülg valmistati ajal, mil kiviplaati valuvormina enam ei kasutatud.
Domeriit ei kannata pikka kuumutamist, veel vähem lahtist leeki, seetõttu peetakse tõenäoliseks, et algne valuvorm võis kuumuse käes laguneda ning muutuda kasutuskõlbmatuks.
Seejärel on plaadist lõigatud ümmargune ketas, mille üks pind lihviti siledaks, nii et keskel oleva augu ümber jäeti paari millimeetri kõrgune aste. Astme ja ketta piir on ümbritsetud sisselõigatud täketest joontega, mille vahele on uuristatud mitmesugused sümbolid.
«Ainulaadseks muudavad kettakese ülalmainitud 11—14 märki, millel on sümboltähendus,» räägib Haak. Ta täpsustab, et mõnda märki on käsitletud komposiitsümbolina ning sedasi on enamasti jäädud 12 märgi juurde.
«Eeldame, et need polnud kivisse kraabitud lihtsalt ilustamiseks, vaid ketta valmistaja on pidanud silmas nende tähendust. Ilmselt pole tegu sodiaagi ega ühetähendusliku kirjaga, vaid igal sümbolil on omaette tähendusväli, mis ulatub tänapäeval kasutatavaid mõisteid pruukides esoteerikasse.»
Viimati nimetatud valdkond arvati XVII sajandini kuuluvat tõsise teadmise juurde.
Rattama, mille lähedusest ketas leiti, asub väga põnevas piirkonnas. Talu ennast ja selle kõrval olevat Risti kabelit on seostatud Madisepäeva lahinguga. Koos Viru-Nigula Sõja-Maarja kabeliga on Risti maarahva paganlike ohvrikohtade vanemaid ja enam tsiteeritud näiteid.
Kurjade vaimude vastu
Talu läheduses paikneb XI sajandi teise poolde kuni XIII sajandi algusesse dateeritud Madi kivikalme. Mitme rahvusromantilise tõlgenduse järgi rajati see Madisepäeva lahingus hukkunud Muinas-Eesti võitlejatele ning teiste hulgas olevat sinna maetud ka sõjapealik Lembitu.
Uurijad tõdevad, et sama laadi tugeva mentaalse laenguga paik asub Rattama talu maadel, kus paikneb oletatav ohverdamiskoht Tammemägi. Muu ohverdamistraditsiooni kõrval on Tammemäe kohta teada rahvusromantiline pärimus, nagu käinuksid muinasaja vanemad seal nõu pidamas.
Salapära ja maagia loor ümbritseb Rattama kiviketast tihedalt. Ajaloolased tõdevad, et samasuguseid märke leidub maagilistel amulettidel rohkesti juba alates antiikajast ja see traditsioon on jätkunud läbi kesk- ja varauusaja XXI sajandi alguse new-age’i esoteerilise maagiani välja.
On tähelepanuväärne, et ese, millel igal juhul leidub kokkupuuteid Euroopa maagiliste traditsioonidega, on jõudnud Eestisse. Vähem haritud inimeste ja lihtrahva seas oli usk kurja silma ja maagia toimesse väga tugev. Eriti kõvasti olid selle kütkes traditsiooniliselt ebausklike ametite pidajad, näiteks meremehed ja sõdurid.
Uuemad uurimused pooldavadki seisukohta, et Eesti kontekstis võõrast, kuid laiemasse
Euroopa uusaja maagiatraditsiooni sobivat eset võib seostada mõne võõrsilt tulnud sõjamehega.
Kus ja millal põnev kettake valmistati, milleks see mõeldud oli ning kes oli selle omanik, ei selgu tõenäoliselt kunagi.