ETV VESTLUSSAATE «Vabariigi kodanikud» külalised leidsid, et Eestis tõstetakse seadusi tehes partei huvid rahva omadest kõrgemale. «Hea seadus on see, mis on avalikes huvides,» kommenteeris endine õiguskantsler Allar Jõks.
Valimissüsteem vajab muutmist
/nginx/o/2017/05/09/6642645t1h111a.jpg)
20. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Asi polekski nii hull, kui riigikogus langetataks otsuseid erakondlikest huvidest lähtudes.
See erakondlik asjaajamine ei põhine paraku ideoloogial, vaid isiklikel ambitsioonidel ja teistele ära teha tahtmisel.
Programmid võimaldavad hämada: eelistused pole neis paigas, puuduvad tegevusplaanid ja tulemuslikkuse mõõtmise vahendid. Üksikutele seisukohtadele pühendumise korral töötatakse enamasti teistele põhimõtetele vastu.
Ehkki suurte erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest, on kaasarääkijate osa kesine. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis alla kümne protsendi parteilasi ning kaasarääkijate osa on veel väiksem.
Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik: otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt vahendeid, et tagada võim.
MAINITUD POLIITILIST kultuuritust põhjustavad erakondade rahastamise kord ja soosiv seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus, mille tagavad riigieelarve ja sponsorlus ning garanteeritud esindatus, võimaldab praktiseerida tagatubades toimivat butafoorset demokraatiat.
Otsustusahel kujundab vastutajate ringi ja poolused. Kui Eesti valimissüsteem soosiks esindusdemokraatiat, poleks riigikogus vormistatud otsuste taga pinged nii särtsuvad.
Riigikogu koosseis komplekteeritakse valitsusliikmetele lojaalsetest inimestest. See teeb meie Toompeal tegutsevast esinduskojast valitsuse käepikenduse, millel kahjuks puudub side kodanikega. Valitsuse liikmel on erakonna hierarhiatrepil kõrgem staatus kui riigikogu liikmel, seepärast tulebki mängu võtta väiksed kavalused.
Saamaks valimisnimekirjas paremat paigutust, tuleb näidata lojaalsust täitevvõimule. Nii ongi välja kujunenud olukord, et just valimisreeglistik soosib võimude lahususe printsiibi eiramist ja see omakorda lubab saadikutel valijatesse
jahedalt suhtuda.
EESTI VALIMISSÜSTEEM vajaks hädasti muutmist. Olenemata positsioonist või rahalisest võimekusest, võiks kõigil olla võimalik kandideerida, valituks osutumine ei tohiks aga sõltuda nimekirjalisest eelistusest ega poliitilise eliidi tahtest. Vastasel korral pole ühiskonnas toimuvatel aruteludel mõtet, sest ladvikusse jõudnud väiksearvuline seltskond jääb ka edaspidi teiste nimel oma tahet realiseerima, teised aga, käsi rusikas, kulmu kortsutama.
Sellest, mida otsustatakse, pole vähem oluline viis, kuidas seda tehakse. Riigikogus langetatavad otsused võiksid ka Eestis alluda enamuse tahtele. Sellist lähenemist ei saa nimetada populismiks, vaid demokraatia põhitõe toimimiseks.