Arrogantsed akordionistid ehk Seiklused konnaõgijate maal

Lõuna-Prantsusmaal ajab üks hingemattev vaade teist taga. Just selliseid võib järjestikku avastada ka omal käel Euroopasse läinud seikleja. Foto: Üllar Priks

Tänapäeval pole omal käel mööda Euroopat seiklemine teab mis imetegu. Võtad aastaga kogunenud tagavara sukasäärest välja, lased autol paagi täis ja teed minekut. Et kolmandal reisipäeval must masendus peale ei tuleks, on tarvis muidugi üksjagu kodutööd teha. Ka siis võib üsna kindel olla, et teelolek pakub nii nutma- kui ka naermaajavaid üllatusi, kuid kõik see käibki ühe korraliku reisi juurde.

Möödunudsuvistest Itaalia-seiklustest vaimustatuna asus meie reisiseltskond juba sügisel uut sihti valima. Et Horvaatia rannad pidada käed puusas tühjusse jõllitavaid kahvatuvalgeid eestlasi juba servast servani täis olema, otsustasime üsna üksmeelselt Lõuna-Prantsusmaa kasuks. Ikkagi musketärid, mahe akordionimuusika ning piisavalt valget saia, et poolel Euroopal kõht kinni pitseerida. Mis siin valesti minna saab?