Keel, suhtlemine ja arvamuste kujundamine

Urmas Suik Foto: Erakogu

EESTI ON SÜMPAATNE riik. Mulle näiteks meeldib, et meil ei ole sellist jumal-presidenti, keda me mõnel pool kohata võime. Aeg-ajalt on mõni eriti tragi ajakirjanik või end arvamusliidrina välja käiv tegelane üritanud mõnest Eesti võimukandjast pooljumala kuju luua, kuid õnneks pole see tänaseni kellelgi õnnestunud.

Mul on olnud võimalus kogeda eri riikide asjaajamist. Olles märkimisväärse osa oma elust elanud Nõukogude Liidus, on ka selle elu kogemus mul iseenesestmõistetavalt olemas.

Lähinaabritest rääkides. Siis kui meil maksti arveid enamasti kas pangaautomaadis või arvutis, seisid Lätis inimesed ikka veel pangakontoris järjekorras. Tänaseks on see sealgi lõppenud. Kuid sõbralikus Soomes sai mu tütar kunagi trahvi selle eest, et kasutas parkimisaja tähistamiseks Eestist ostetud parkimiskella.

Pistist on mult varem lisaks Eestile välja pressinud ka Läti, Leedu ja Venemaa mundrikandjad. See aeg tundub aga ka lähinaabruses möödas olevat. Hiljuti Venemaale sisenedes olid Kura sääre piiripunktis teadaannetel kirjas, et ärge unustage raha dokumentide vahele, meie pistist ei võta.

Üsna suure tõenäosusega võib väita, et telefoniga parkimine on saanud alguse Eestist. Mulle meeldib seegi, et Eestis kasutatakse televisioonis subtiitreid. Erinevalt näiteks Leedust, kus enamasti räägitakse võõrkeelsele tekstile peale.

Lühidalt: mul ei ole Eestis ebameeldivaid suhtlemiskogemusi ametnike ega omavalitsustegelastega, kui mõni parteikontori lapseohtu poliitbroiler (kes ajal, mil ma ühe Eesti erakonna liige olin, üritas õpetada, kuidas õige parteitruu tegelane käituma peab) välja arvata. Kiiruse ületamise ja parkimisreeglite rikkumise eest olen mõnikord trahvi maksnud nii kodus kui välismaal. Tegijal ikka juhtub. Aga Eesti elus on mul meeldivaid kogemusi olnud rohkem kui ebameeldivaid.

ENT MÕNI ASI on Eestis siiski koomiline, et mitte öelda irisevalt noriv ka. Esimese hooga tuleb meelde ajakirjanike ja poliitikute õiendamine, et venelased on kirjutanud Tallinn ühe n-ga. No kuulge! Lätlased kirjutavad ka Tallina. Või miks meie kirjutame Pihkva, mitte Pskov? Või miks me kirjutame Helsingi, mitte Helsinki või Riia ja mitte Riga?

Mulle tundub, et kui asi puudutab Venemaad või vene keelt, siis kõlbab irisemiseks vähimgi konks. Poliitikute suhtumine, eriti enne valimisi, on veel omaette teema.

Washingtonis käivad poliitikud üksi ja kambakesi, ent Peterburi majandusfoorumil, millele Jaapani peaministril Shinzō Abelil sobis minna, ei pidanud Eesti majandusminister osalemist vajalikuks. Ehk oli põhjus vene keele mitteoskamine?

Laiemalt vaadates tundubki mitme Eesti poliitiku haridustaseme lagi olevat võõrsõnade leksikoni lappamise oskus, sealt loetud terminitega rahva hullutamine ja inglise keele purssimine. Mart Laari valitsemise ajal Eestis kehtima hakanud poliitiline süsteem ja parteide tagatoad üritavad rahva käest korjatud rahaga eestimaist aadlit komplekteerida. Mõnele eriti võrdsele antakse võlad andeks. Omadele tekivad aeg-ajalt soodsad ametikohad ja parteidel on tekkinud igavesed rahvaesindajad.

ÜLEOLEV SUHTUMINE vene keelde on täiesti arusaamatu. Tõsi on see, et noored eelistavad inglise keelt. Nii on see enamasti hotellides Baltikumis ja Skandinaavias. Ka Venemaal räägivad hotelli- ja restoraniteenindajad meelsasti inglise keelt.

Eestivenelastele eesti keeles õpetamine on läbi kukkunud. Suurem osa haridusministreid ja poliitikud laiemalt on keeleõpetamist valdavalt kasutanud propagandistlikuks enesereklaamiks.

Vaba Eesti algusaastate poliitikud – selle asemel, et hakata koolitama eesti keele õpetajaid venelastele riigikeele õpetamiseks – on loonud repressiivse organi, keeleinspektsiooni. Ehk jätaks umbkeelsete müüjate käitumise hindamise ostjate hooleks?

Olen inimestega rääkinud. See on masendav, mismoodi venekeelsed õpilased eesti poliitikute tegemata töö pärast õppematerjali omandama peavad. Pealegi, kas keegi on märganud keelepolitsei töö tõhusust inglise keele pealetungi peatamisel.

Laiemalt mõtiskledes pole natsionalismil ja rassismil baseeruval diktatuuril mingit vahet proletariaadi diktatuuriga. Ühtmoodi jälgid on mõlemad.

Miks ma sellest kirjutan? Sest igasugune keeleoskus on väärtus.

Balti riikides on saanud tavaks kinnitada, et meil on ajalooline kogemus, meid on okupeeritud. Vene keel olevat vaenlase keel.

Puhtpragmaatiliselt arutledes ja väljarändajaid silmas pidades on hea küsimus, mida peab kasvav põlvkond esmatähtsaks: kas keelt või majanduslikku toimetulekut.

98 protsenti iirlastest on oma igipõlise okupandi Suurbritannia inglise keele omaks võtnud. Huvitav, mis oleks järel meie keelest, kui britid oleksid meid koloniseerinud? Ma muidugi ei soovi, et meil midagi samasugust vene keelega toimuma peaks, aga nii jõhkrat võõrkeele pealetungi, kui praegu inglise keele kujul Eestis toimub, Vene ajal vene keelega meil ei olnud.

Kui tulevikku vaadata, siis Eesti on Euroopa Liidu liige, inglise keelest on saanud maailma keel ja ei ole tõenäoline, et mingi jõud seda väärata võiks. Aga Venemaal on 140 miljonit potentsiaalset klienti. Lisaks veel venekeelne Valgevene ning 50 miljoni inimesega Ukraina. Ukrainlased on juba Eesti tööjõuturul aktiivsed osalised.

EESTI JA BALTIMAAD näevad Venemaa kõrval väga head välja. Eesti külad, hoolimata sellest, et need katastroofiliselt tühjenevad, on autoaknast vaadatuna kenad. Lisaks eestlaste töökusele on Euroopast tulnud raha ja kombed head tööd teinud.

Venemaa teeäärne pilt näeb välja nagu Eesti üheksakümnendate algusaastatel. Seda tunnistavad tavalised Venemaa kodanikud ka ise. Lisaks Venemaalt põgenenud dissidentidele kiitis ARTE kanali saates «Zoom auf Russland» üks enda sõnul Eestit hästi tundev vene fotograaf, et Eesti on Venemaast üldise korrastatuse poolest peajagu üle.

MEIE ARENGU MOOTOR on kuulumine Euroopa Liitu. Oleme olnud usinad õpilased. Euroopa Liidu lagunemine oleks katastroof ja võib kindel olla, et suurimad kannatajad saaksid olema Eesti-taolised väikeriigid.

Ma ei tahaks elada riigis, mida üritavad isolatsiooni tõugata ennast rahvuskonservatiivideks nimetavad populistlikud poliitikud. Mul on olemas kogemus möödunud sajandi üheksakümnendatest, kus ma veoautoga Bresti piiripunktis neli ööpäeva 13 kilomeetri pikkuses sabas piiriületamist ootasin. Loodetavasti on sellised ajad igavene möödanik.

Teiselt poolt vaadates on mul hea meel, et Itaalias läks nii nagu läks. Ehk jääb idaeurooplaste kritiseerijatel nüüd suu kinni. Selgunud on, et võimunäljaseid populiste leidub proportsionaalselt nii Ida- kui ka Lääne Euroopas.