«Kas sa tead, et Jumal armastab sind?» ehk Viljandi usuelu uskmatu silmade läbi

«Milline on sinu suhe usuga?» Seda küsimust olen viimasel nädalal eri koguduste liikmete suust kuulnud rohkem kui kunagi varem oma elus. Koguduse liikmed olid minust nii siiralt huvitatud, et kuidagi ei saanud ma neile pettumust valmistada ja öelda, et viimati käisin regulaarselt kirikus teismelisena, kui sõbrannaga endale peikasid palvetasime.

Pean tunnistama, et meie soov täitus, mõlemad saime endale peigmehe, kuid mis see siis tähendab? Milline roll ja kas üldse mingi seos oli kirikus käimisel ja peika leidmisel? Kas see kogemus teeb minust uskuja? Kas kirikus ongi nii, et lähen, küsin ja mulle antakse? Seda lugu hakkasin kirjutama, et näha Viljandi kogudusi ning mõista, mida usul inimestele pakkuda on. Minu vastus alguses nimetatud küsimusele oli ebamäärane ning tõenäoliselt üsna levinud, et veel otsin, olen ristitud, aga kirikus ei käi. Nädala lõpuks jäin samale seisukohale.

Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu Viljandi baptisti kogudus, pastor Allan Helde

Viljandi baptisti kirikus altarimaale ei ole, kuid rist on küll. Selle kõrval seisab pastor Allan Helde. Foto: FOTO: Marko Saarm

Keskmiselt osaleb jumalateenistusel 40 inimest.
Pastoriga kohtusin kolmapäeval hommikul, kui ta tavalises riietuses ja olekus töömeile saatis. Jumalakotta sisenedes on kusagil kuklas ikka mõte, et ei tea, kas läheb pööramiseks. Allan Helde puhul olid need mõtted põhjendamatud.
«Ma ei võta tänaval inimestel nööbist kinni ega ütle: «Sa lähed põrgusse, tead seda?» Elan mõtte järgi, et kuulutan evangeeliumi alati ja kui on vaja, siis kasutan selleks ka sõnu,» rääkis Helde. «Koguduses üritame õpetada seda, et me ei oleks pühapäevakristlased ning meie praktiline jumalateenimine ei väljenduks ainult jumalateenistusel osalemises, vaid selles, mida teeme ülejäänud kuus päeva nädalas. Selles, kuidas me suhtume naabritesse, kas me naeratame kassapidajale, kuidas me reageerimine elu olukordadele, seisneb baptisti koguduse praktiline jumalateenimise väljendus.»
Viljandi teiste kogudustega võrreldes on baptisti koguduses erinevused väikesed ning nagu Helde ütles, on alus neil kõigil üks ja see on piibel.
Baptisti kogudus on nime saanud kreekakeelsest sõnast baptismos, mis tähendab ristimist. Suurima erinevusena teistega võrreldes toobki Helde välja kiriku tava inimesi ristida alles siis, kui nad on otsustusvõimelised täiskasvanud ning vabakogudustele omaselt kasta ristitav üleni vee alla. Helde lausus Viljandi erinevate koguduste kohta: «Nagu vitraažaknas, kus iga tükk on eri suurusega ja eri värvi, on eesmärk kõigil sama: lasta valgust läbi.»
Usuleiguse kohta arvas ta, et inimesed ei ole kunagi leiged, kui asi puudutab usku, nad on kas poolt või vastu. «Eestlased on paduusklikud. Me usume asju, mida mujal maailmas üldse ei usuta. Me usume kristallide mõjusse või horoskoobi ettekuulutusse ning isegi kui me end ateistiks tunnistame, siis usume, et Jumalat ei ole.»