Vaba mõte. Elu pidu

Hans Väre Foto: Elmo Riig

Noorelt suremisel on mingi kummaline romantiline aura. Tormata hulljulgelt lahingusse, elada nii, nagu homset polekski, põleda mõlemast otsast ereda leegiga... Sellest räägib nii kirjandusklassika kui popstaaride biograafia. Kord palus Pariisis Père-Lachaise'i kalmistul üks noormees teha mul pilti, kuidas ta lillede ja alkoholipudelitega üle kuhjatud haua juures sigaretti tõmbab ja õlut joob. Nii tahtis ta avaldada austust seal puhkavale, poole sajandi eest tõenäoliselt heroiini üledoosi tõttu surnud Jim Morrisonile.

Kui Morrison veel elaks, oleks ta võib-olla tänaseks unustatud nagu paljud teised vanad rokkarid. Mine tea, võib-olla ta eelistaski pikka kuulsust pikale elule. "People are strange when you're a stranger," ("Inimesed on kummalised, kui sa oled võõras") nagu ta ise laulis. Aga tõtt-öelda ei usu ma seda eriti. Päriselus pole noorelt suremises midagi ligitõmbavat ja ihaldusväärset. Eriti, kui see juhtub narkootikumide üledoosi tõttu.