Miks puudub poliitiline vastutus?

EESTIS POLIITILINE vastutus peaaegu puudub. Vastutusest on võimalik kõrvale hiilida ka ametnikkonna tipptasandil.

Tõsi, on juhtumeid, kus poliitik astub tagasi või talle esitatakse umbusaldusavaldus mõne sõnalise eksimuse eest, mis on teravalt riivanud ühiskondlikku närvi. Näiteks nimetas üks minister teist sisserändaja pojaks ja astus seejärel tagasi. Naistevastast vägivalda õigustav avaldus tõi kaasa justiitsministri umbusaldamise. See ei läinud küll läbi, aga pakkus rohkelt kõneainet.

Otseselt haldusalas tehtud vigade tõttu lahkus Maret Maripuu ligi kümme aastat tagasi. Need vead puudutasid väga paljude inimeste otseseid vajadusi, sest viibisid sotsiaaltoetused ja pensionide kojukanne.

ON SAANUD TAVAKS, et kümnete ja sadade miljonite eurode valesti planeerimine või isegi selge raiskamine ei ole teema, mille korral poliitilist vastutust rakendatakse. Mõnikord vangerdatakse minister ebaõnnestumise järel uuele turvalisele ametikohale ja mõnikord hajutatakse suur möödalask ministrite ja ametnikkonna kollektiivseks tööveaks, millel on hulk õigustusi.

Näiteid? Aga palun!

IDAPIIRI KALLINEMINE. Algse prognoosiga võrreldes kasvas piirirajatiste väljaehitamise maksumus 79 miljonilt eurolt 320 miljonini. Kolme aasta jooksul pole ehitus eriti hästi edenenud, aga hinnasilt on kerkinud neli korda.

Kas suure aplombiga piiriehituse välja käinud Reformierakonna poliitikud Hanno Pevkuriga eesotsas kõnelesid kulud teadlikult väiksemaks või on see ametnikkonna ränk viga, ei ole selge. Tegemist võib olla mõlemaga, vastust pole antud.

Poliitilise vaikimismüüri olemasolu kinnitab praeguse sotsist siseministri Andres Anvelti valmisolek olukorda taluda ja kõik arved kinni maksta. Anvelt ei näinud probleemi ka politsei- ja piirivalveameti peadirektori jätkamises.

SOTSIAALKAITSE infosüsteem SKAIS2. Pensionide ja sotsiaaltoetuste väljamaksmise infosüsteemi uuendamine kestab aastaid, protsessi on vedanud erinevad ministrid. Kavandatuga võrreldes kallines hind kõigepealt 7,1 miljonilt eurolt 8,6 miljonini ning 2017. aasta algul valmima pidanud süsteem pole seniajani valmis. Lisandub vana süsteemi käigus hoidmise kulu. Algne kontseptsioon tunnistati valeks, aga hankeleping lõpetati «kompromissiga» ja kaotus tiksub palju suuremaks.

Pärisime Monika Haukanõmmega (Herkeli erakonna- ja fraktsioonikaaslane – toimetus) minister Kaia Ivalt vastutuse kohta. Meile öeldi, et kuna arendus pole lõppenud, ei saa kahju tekkimisest või tekitamisest rääkida. Ehk miljonid kuluvad, tähtajad on umbes, ministrid vahetuvad, aga vastutust ei ole.

AKTSIISITÕUS, piirikaubandus ja alkoholikaubanduse kolimine Lätti. See on kahtlemata kõige enam kõneldud teema. Kaotatud on sadu miljoneid.

Reformierakond teeb näo, nagu nemad polekski aktsiisi ennaktempos tõstmisega alustanud. Jüri Ratas, kelle loodud koalitsioon tekitas suure aktsiisiaugu, teeb näo, et see on üksnes valdkonnaministrite asi. Jevgeni Ossinovski kujutab end alkovõitluse märtrina, kes tahtis meile paremaid eluviise ja üleüldse, vabandust, aga raha lugemine ja maapoed pole tervishoiuministri ega sotside rida.

Jääb üle vigu teinud endine rahandusminister Sven Sester, kes valimiste lähenedes püüab leida uut teemat, esinedes isamaalise keeleradikaalina.

Näiteid on veel ja veel, muster on sama.

JUTT RIIGIREFORMIST ja avalike teenuste kvaliteedist jääb jutuks, kui poliitilist vastutust pole, kui ei osata öelda mea culpa ehk minu süü. Valitseb ringkaitse, aga uljad valimislubadused ja soov valijaid nende endi raha eest ära osta pole kuhugi kadunud. Ühiskonna vananemise, noorte lahkumise ja majanduskeskkonna võimaliku halvenemisega arvestades istume viitsütikuga pommi otsas.

Üldiselt tunnistatakse, et meil on avalikus teenistuses palju dubleerimist ja töö imiteerimist, seaduste ületootmist ja asjatuid regulatsioone. Aga poliitikud, kes ei suuda võtta vastutust, ei suuda ka seda kõike välja juurida.

Seega peab just poliitiline vastutus saama üheks järgmise valimistsükli peateemadest. Vastasel juhul jahutakse veel kümme aastat riigireformist, ilma et midagi sünniks.