Kommentaar: Palestiina võitleb iseseisvuse eest

Allan Espenberg

FOTO: Erakogu

Üks õnnetumaid riigisarnaseid moodustisi on nüüdismaailmas kahtlemata Palestiina, mis oleks pidanud juba ammusest ajast olema iseseisev ja sõltumatu, kuid mitmel põhjusel pole sellest plaanist asja saanud.

Tõenäoliselt nii pea ei saagi, kuigi palestiinlased püüavad oma positsioone maailmaareenil iga hinna eest parandada ja on saavutanud pisikesi võitegi. Palestiina pole rahvusvahelisele tunnustamisele kunagi nii lähedal olnud kui praegu.

Palestiina võtab pildil püsimiseks ja maailma riikide tähelepanu köitmiseks aeg-ajalt ette asju, mida võib nimetada kampaaniateks ja mis on peaasjalikult seotud iseseisvusküsimuse eri tahkudega. Oktoobri algul tegi sealse omavalitsuse president Mahmud Abbas Strasbourgis Euroopa Nõukogu 47 riigi ees esinedes avalduse. Presidendi kinnitust mööda on kolmandik Euroopa Nõukogu liikmeid (17 riiki) tunnustanud Palestiinat 1967. aasta piirides, kuid vaja oleks ka teiste maade toetust.

Viimati püüdis Palestiina oma iseseisvussoovile maailma tähelepanu ÜROs. ÜRO täiskogu tuleb kokku iga aasta septembris ning seekord algasid maailma suurima rahvusvahelise organisatsiooni kõnekoosolekud teistmoodi kui tavaliselt. Furoori tekitas Palestiina delegatsioon, kes asus pikema sissejuhatuseta nõudma Palestiinale ÜRO liikme staatust.  

Kui ÜRO peaks Palestiina oma ridadesse võtma, tähendaks see, et kõik sellesse kuuluvad riigid tunnustavad automaatselt (kuigi kaudselt) Palestiina iseseisvust.

Palestiinat ei morjendanud seejuures USA ähvardused, et suurriik katkestab või lõpetab sootuks palestiinlastele abipakettide saatmise. USA ongi tema iseseisvumise kõige vihasem vastane. Oktoobri algul Barack Obama siiski leebus ja andis korralduse finantsabi taastada. Selle sammu tingis tõenäoliselt lootus, et USA rahast elatuv Palestiina on ameeriklastele edaspidi kuulekam.

Eesti kaldub selles küsimuses USA poole. «Ühepoolseid samme Eesti ei toeta, sest see ei aita tegelikule lahendusele kaasa,» korrutas Eesti välisminister Urmas Paet USA sabas. Ometi pole USA Palestiina sõltumatuks saamist täielikult välistanud. Barack Obama valitsuse seisukoha järgi võib too saavutada riikliku iseseisvuse vaid ühel moel: olles jõudnud Iisraeli ja Palestiina otsekõnelustel mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppeni. Rahuläbirääkimised katkesid umbes aasta eest. Nende jätkamist takistab esmajoones see, et Iisrael rajab Palestiina territooriumile asundusi.

Seega peitub Palestiina iseseisvuse võti peaasjalikult Washingtonis. Rääkigu või arvaku teised riigid mida tahes, Palestiina hakkab liginema iseseisvusele alles siis, kui USA loa annab. Ning mõistagi on selleks vaja ka Iisraeli nõusolekut.

Palestiina liidrid on alustanud Euroopas ja Ladina-Ameerikas ulatuslikku hoogtööd, saavutamaks ÜRO julgeolekunõukogus endale meelepärast otsust: vaja on saada nõukogu 15 liikme hulgas üheksa riigi poolthääl ning kaheksa olevat juba olemas.

Isegi kui leitakse üheksas riik, kasutab USA tõenäoliselt vetoõigust, misjärel asi võidakse anda arutada täiskogule. Seal piisab Palestiina osalise iseseisvuse tunnustamiseks lihthäälteenamusest. Positiivse lahendi korral ei saa Palestiinast seejärel küll ÜRO täieõiguslikku liiget, vaid ta omandab kõigest vaatlejastaatuse — kuid asi seegi.

Ehkki rõhutatakse, et araablasi on igasuguseid ja sugugi kõik pole pahad, on terroristide kontsentratsioon nende hulgas tunduvalt kõrgem kui teiste rahvaste seas. See asjaolu paneb paljusid riike suhtuma palestiinlastesse tõrksalt, sest pole ette teada, mis juhtub Palestiina iseseisvumise korral. Pealegi tegutseb seal mitu tugevat rivaalitsevat rühmitust, nagu Fatah ja Hamas, mis võivad riigi iseseisvumise järel üksmeelt leidmata alustada veriseid lahinguid.

Kui küsida lihtsalt, kas toetate pigem juute (Iisraeli) või araablasi (Palestiinat), siis esimesena mainitud rahvas ja riik on eduseisus esmajoones lääne suurriikides. Imestada pole midagi: meenutagem, kes purustasid Ameerika kaksiktornid või keda paljastatakse kõige sagedamini pommivööd kandmas.

Üle saja riigi on Palestiinat praegu tunnustanud, kuid kompaktset rahvusvahelist toetust pole ta veel pälvinud. Kuigi Euroopa Parlament andis oktoobri algul Palestiina parlamendile demokraatiapartneri staatuse, mis võimaldab tal hääleõiguseta osaleda europarlamendi tegevuses, ning UNESCO täitevkomitee teatas Palestiina omariikluspüüde toetamisest, mis võib päädida UNESCO liikmeks saamisega, ihkab Palestiina enim kuuluda ÜROsse. Üsna pea selgub, kuidas heitlus ÜRO liikmelisuse üle lõpeb.

Tagasi üles