/nginx/o/2011/10/18/798570t1h6e46.jpg)
Rehepapp astub välja Jakobsoni gümnaasiumi kaitsvate seinte vahelt ja tuleb linna, maale, sinu kooli, koju, kultuurimajja.
Viljandis liigub ringi rehepapp
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jakobsoni gümnaasiumis tegutsev tantsutrupp Hebe näitas tänavu mais pärimusmuusika aidas esietendunud lavastust 13. oktoobril oma kooli saalis lausa kolm korda järjest.
Hebe juhendajate Ave ja Kertu Alvre käe all sündinud tantsulavastuses Andrus Kivirähki «Rehepapi» ainetel teevad kaasa tantsutrupi III—XII klassi rühmad, kokku 60 õpilast. Kooliõpilastele omase siiruse, lusti ja rõõmuga tantsivad etenduses mummid, kratid, kanadeks ja kukkedeks muundunud hinged, libahundid, isegi katk, rääkimata merilehmadest ja rehepapist endast.
Tublid poisid
45 minutit kestva üheksapildilise lavastuse põhiliin keerleb muidugi Kivirähki «Rehepapi» tegelaste elufilosoofia ümber: mõisa köis las lohiseb ning kõik, mis kuulus põlistele eestlastele, kuulub ka neile. Nagu igas heas (muinas)jutus kohane, on lõpp hea, kõik hea.
Ka siin võidab headus kurjuse, valge katk saab kavalusega ära petetud ning kõik on õnnelikud ja rõõmsad. Saalis etenduse algust oodates võis seinalt lugeda Willem Reimanni tsitaati: «Tulevik on noorte ja julgete päralt.» Nii võiks lühidalt kokku võtta ka nähtud lavateose.
Lapsed ja noored, kes lavalaudadelt läbi käisid, üllatasid oma rollitruudusega, kuigi ilmselt ei ole kerge mängida oma kooli- ja klassikaaslaste ees täie tõsimeelsusega tõredat kukke, valge rätik peas, olles ise puberteedieas poiss.
Tüdrukuid on ju ikka tantsimas nähtud ning neile on enese tantsu kaudu väljendamine märksa enesestmõistetavam.
Mitte alahinnates tüdrukute panust etenduse õnnestumisse, tahan eriti tunnustada kõiki kaasa teinud poisse ja noormehi. Kaks tõsimeelset kukke väärivad lausa nimelist äramärkimist: Oskar Ilves ja Marten Visnap. Ja muidugi kõiki gümnaasiumipoisse, kes külameestena üles astusid. Väga tubli töö!
Kandev lavastus
Etenduse muljetavaldavust väljendab minu kõrval istunud teismelise tüdruku ütlust pärast mummide hirmutavat tantsu: «Mul tulid külmavärinad peale, nii õudne oli.»
Koolitingimustes väheste tehniliste vahenditega esitatud lavateos on igati kandev. Seda ilmestavad lisaks liikumisele ja tantsuseadetele maitsekalt valitud muusikaline saade ning füüsikaõpetaja Vahur Pohlasalu hea huumori ja tõsimeelse paatosega sisse loetud vahetekstid.
Olge valvsad, rehepapp on tulekul!