Tänavune oktoober on Viljandi ajaloos tähtsate sündmuste kuu: viimasest linnaõiguse andmisest täitub 20 ja vana raekoja ümberehitamisest 80 aastat.
Viljandi vana raekoda sai uueks 80 aasta eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi linnaõigust mainiti esimest korda 1283. aastal, kui ordumeister Villikinus de Endorpe (Wilhelm von Endorp) kinnitas Viljandile maad ja Hamburgi-Riia linnaõiguse. Viljandi liitus hansaliiduga tõenäoliselt XIV sajandi esimesel poolel.
Viljandit nimetatakse hansadokumentides esimest korda aastal 1346 Lübecki linnast Tallinna raele saadetud kirjas, milles hoiatatakse võltsitud kaupade eest. Viljandi võttis 1365. aastal osa Taani ja hansaliidu vahelise rahu ratifitseerimisest ning osales aastal 1367 Kölni konföderatsioonis. Ta maksis ka 1369. aastal 43 Riia marka hansaliidu Taaniga sõja pidamise kulude katteks. Eks ole kuulsusrikkad rahvusvahelised suhted!
Seda loetelu võiks jätkata, aga tuleme tänapäeva.
Linnaõigusi on alates 1283. aastast Viljandile antud või kinnitatud peaaegu kümnel korral. Viimati 24. oktoobril 1991, seega 20 aastat tagasi, mis pole ei pikk ega lühike aeg, aga juubel ikkagi. Seekord ei ulatanud linnaõiguse dokumenti mitte ordumeister, vaid Eesti Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel ja seda Kadriorus presidendilossi saalis.
Uus raekoda vana kohale
Viljandi vana raekoda Linnu tänava ääres oli ühekorruseline kõrge murtud poolkelpkatusega ja kahe mantelkorstnaga barokne elumaja, mis oli ehitatud aastatel 1768—1774. See hoone oli pärast Põhjasõda üks linna esimesi kiviehitisi.
Võlvitud keldrikorruse müürid võivad olla ka varasemast ajajärgust. Välisseinas on kinnimüüritud ukseava, mille kaudu pääses tänavalt madalamal asuvasse keldriruumi. Et keldrikorrus on arheoloogiliselt uurimata, saab selle kohta midagi täpsemalt rääkida ehk tulevikus.
Säilinud fotodelt on näha, et raekojal olid tänavapoolsel küljel kõrge trepp ja valgmikuga peauks.
Raekojana oli see hoone kasutusel aastast 1783, kui advokaat Ottolt renditi linna magistraadi ja kreisi rentei tarbeks ruumid. Hiljem osteti hoone linnale päriseks. Katusekorrus rekonstrueeriti ja haritorn ehitati arvatavasti XIX sajandi teisel veerandil. Just seda võis märkida vanal tuulelipul olnud aastaarv 1838.
Viljandi linnavalitsus laskis 1930. aasta suvel põhjalikult uurida raekoja vana hoone vastupidavust. Jõuti järeldusele, et tarvis on ulatuslikku remonti või hoone lausa täielikult ümber ehitada. Linnavolikogu kaalus küsimust kaks korda ja võttis 27. veebruaril 1931. aastal 19 poolt- ja 3 vastuhäälega vastu uue hoone ehitamise otsuse.
See projekteeriti raekoja vanale alusmüürile. Projekti tegid linnainsener Erich Otting ja arhitekt Johannes Fuks. Ehituskomisjon vaatas töö läbi ja esitas linnavolikogule.
«Sakala» võtab sõna
«Sakala» nuriseb projekti üle 1931. aasta 17. oktoobri artiklis «Raekoja uuestisünd» nõnda: «Harilikult on kombeks tähtsamate ehituste püstitamise eel välja kuulutada plaanide võistlus, kus siis välja valitakse mõne asjatundja parim töö. Uue raekoja juures tarvitati teist moodust.
Linnainsenerile tehti ülesandeks valmistada raekoja kavand ja sellega oli jutul lõpp. Insener tegi plaani, ehituskomisjon vaatas läbi, asjatundjad vaatasid üksteisele otsa ja ootasid, kuni mõni esimesena avaldab oma arvamise.
Leidus üks, kes soovitas ka mujalt kutsuda asjatundjaid raekoja plaani arvustama, kuid sellega ta oli teinud ränga vea. Ta patustas mulgi eneseuhkuse vastu.
Komisjonis ilmnes põhimõte — ise teeme, ise sööme.»
Linnavalitsus kolis ajutiselt mujale. Enne lammutamist tehti raekoja ruumidest ja nende sisustusest rohkesti fotosid. Lammutamisel töötati kümme tundi päevas ning selleks kulus kuu aega. Saadud ehitusmaterjal võeti uuesti kasutusele linnale kuuluva Viiratsi mõisa vanadekodu ehitusel.
Töödega alustati 28. märtsil, need kestsid 6 kuud ja 20 päeva ning nõudsid 36 000 krooni.
Viljandi raekoja ehitustööd lõppesid laupäeval, 17. oktoobril ning uus hoone avati ja pühitseti pühapäeval, 18. oktoobril 1931. Avamisel kuulati kahte ettekannet vana raekoja ajaloost ja uue ehitamisest.
Esinesid Viljandi helikunsti seltsi meeskoor ja Viljandi tuletõrjeühingu puhkpilliorkester. Kohal olid siseministri abi, kohaliku maavalitsuse esimees, Valga, Tõrva, Narva ja Türi linnavalitsuse esindajad ning mitme kodulinna ettevõtte ja organisatsiooni juhid. Tervitustelegramme saabus peaaegu kõigist Eestimaa linnadest.
Avamisele järgnesid linnavolikogu esimene koosolek uues majas ja pidulik õhtusöök 60—70 inimesele.
Kõik huvilised said nädal aega poolteist tundi pärast tööaja lõppu raekoda uudistada. Seda võimalust kasutati ohtrasti ning paljud avaldasid arvamust, et vana raekoda oleks tulnud säilitada ja anda üle muuseumile või raamatukogule ning uus raekoja hoone oleks tulnud ehitada linna tulevase peatänava, Tallinna tänava lõppu, Vabaduse platsil oleva monumendi taha.
Avar plats ja kell
Vanas raekojas oli ahiküte ja kaks mantelkorstent, uude ehitati keskküte ja keldrisse paigutati aktsiaseltsi Siegel kivisöega köetav katel. 1999. aastal võeti see välja ja hoone läks üle kaugküttele.
Vanas raekojas oli seitse tööruumi, uude ehitati alumisele korrusele üksteist ja ülemisele viis ametiruumi ning mõlemale korrusele tualettruumid, samuti saal ning majahoidja korter. Viimane on nüüd tehtud ümber tööruumiks.
Avarasse trepikotta pandi sepistatud rauast trepivõre, paekivist astmed ning põrandale välismaalt ostetud musta-, punase- ja valgekirju kiviparkett. Esimesel korrusel istus uksehoidja, kes andis teavet ametnike ruumide ja vastuvõtuaegade kohta ning võttis hoiule üleriided.
Ühel ajal uue hoone ehitamisega korrastati ka õu — lammutati tallid ja vana elumaja, kõrvaldati kooli ja raekoda eraldanud näotu tara ning kaevati läbi ja tasandati pinnas kuni vana linnamüürini. Niiviisi tekkis haljasala, mis nimetati Raekoja platsiks. Õue poolt hoonele avanev vaade kujunes enne sõda fotograafide lemmikuks, sest kitsalt Linnu tänavalt ei olnud ei vana ega uut raekoda hea pildistada.
Raekoja torni osteti Saksamaalt aktsiaseltsilt AEG 4500 krooni eest elektrikell, mis keerab ennast ise üles ning lülitab õhtul kella valgustuse sisse ja kustutab hommikul ära. Kell pandi käima 1932. aasta jaanilaupäeva keskööl ning lõi siis esimesed 12 lööki. See on üle elanud kõik sõjad ja täidab oma kohustusi seniajani.
Linnapea oli siis August Maramaa, kes oli ametis kokku 17 aastat. Tema nimega seostatakse linna piiride laiendamist ja õiglast sotsiaalset poliitikat, puiesteede, parkide ja basseinide rajamist ning raekoja ja hotelli ehitamist, samuti linnaehituslikke algatusi, mis kajastusid ka 1932. aasta linna üldplaanis.