Enamusaktsionäri õiguste natsionaliseerimine

Harri Juhani Aaltonen

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

PIDIN KAKS VÕI isegi kolm korda lugema niinimetatud sunddividende puudutavat äriseadustiku muutmise eelnõud, enne kui suutsin uskuda, et keegi mõtlev inimene on selle suutnud välja mõelda. EKRE, sotside ja Vabaerakonna liikmete tahe natsionaliseerida enamusaktsionäride põhiõigused on uskumatu oksendus ja see ei peaks vaba Eesti juurde kuuluma.

Seaduseelnõu annab aktsionärile või aktsionäridele, kellel on vaid 25 protsenti pluss üks aktsia, õiguse otsustada, kas äriühing jagab dividende või mitte. Teisisõnu tahavad eelnõu autorid kaaperdada õiguse otsustada, kas teha ettevõte tugevamaks või täita omanike taskuid. See oleks aga põhiseaduse vastane ja samas väga ohtlik, sest annab maailmale signaali, et Eestis ei kehti normaalsed läänelikud tõekspidamised.

Kui lugeda eelnõu seletuskirja, saab aru, et sellega tahetakse anda väikeaktsionärile rohkem õigusi ja näitena tuuakse Olympic Entertainment Groupi lugu, kus enamusaktsionär tahtis aktsia börsil noteerimise lõpetada. Kahjuks on eelnõu selles osas mõttetu ja pakub ainult näilist lahendust, proovides lahtisest uksest sisse murda. Juba praeguse regulatsiooni järgi on sellises olukorras enamusaktsionär kohustatud pakkuma igale aktsionärile võimalust müüa enda aktsiad samadel tingimustel suuraktsionäriga.

Kas hakkame jälle tegema uut seadust asjale, mis on juba teises seaduses lahendatud?

SELETUSKIRJAS ON mitu korda mainitud, et uus seaduse sõnastus kaitseks väikeaktsionäri huve, aga võimalus nõuda dividendide jagamist oleks alles siis, kui aktsionäril või aktsionäridel on 25 protsenti pluss üks aktsiat. Kas sel juhul on tegu ikka väikeaktsionäriga? Maailma äripraktikas ei peeta isikuid, kes omavad ettevõttes 25 protsenti pluss üks aktsiat, väikeseks aktsionäriks.

Hoolimata väidetest ei anna eelnõu mitte mingisugust uut kaitset tõelistele väikeaktsionäridele ehk nendele, kellel on vähem raha ja aktsiaid. Eelnõu esitajad tahavad näida justkui väikese inimese eest hoolitsejatena. Tegelikult hoolitsevad nad ainult teatud ärieliidi eest, mis firmades on vähemuses, aga nad omavad ettevõttest suurt tükki. Kaval trikk!

Uskumatu on näha Eesti poliitikute ridades niisugust bolševistlikku mõttelaadi. Sotside sellelaadne mõtlemine pole vähemalt mulle uudis ega üllatus, kuid nüüd me näeme ka EKRE ja Vabaerakonna tegelikku palet.

KÕIGE HULLEM lugu kõnealuses küsimuses on aga osaühingutega, sest eelnõu esitajad tahavad anda võimaluse viia kogu kasum välja, aga just kasumi arvelt on võimalus kasvada ja areneda.

Mõelgem olukorrale, kus ettevõte on parasjagu kahjumis, aga omab eelmiste aastate jagamata kasumit. Samas on väikeaktsionäril just praegu rahavajadus ja ta otsustab nõuda dividendide jagamist nagu eelnõu ette näeb. Selle tulemusena võib juhtuda, et ettevõte, mis hetkel toodab kahjumit ja vajaks olemasolevat raha enda tarbeks, satub kriisiolukorda, sest ühel vähemusaktsionäril on vaja raha enda kukrusse panna. Eelnevast tulenevalt võib tekkida olukord, kus on vaja mingi konkreetne tegevus sulgeda ja inimesed koondada ehk jätta ilma tööta. Valel ajal ja vägisi nõutud dividendid võivad viia ettevõtte pankrotini.

OLLES MÜÜNUD Eestis toodetud tooteid juba alates 1992. aastast kogu Euroopas, olen viimasel ajal pidanud kahjuks täheldama muutust inimeste mõttemaailmas. See on muutunud ettevõtjavaenulikuks, kui sa just ei tegele kahjumit tootva start-up’iga.

Antud eelnõu vastuvõtmine annaks selge signaali välisinvestorile: «Ära siia investeeri või kui investeerid, ära võta partnereid».

Mina luban kasutada kõiki võimalusi, mis mul on Isamaa juhatuse liikmena, et see eelnõu ei muutuks kunagi seaduseks!

Tagasi üles