Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
Kaheksateistkümnenda sajandi lõpust läinud aastasaja viimase kümnendini töötanud Meleski klaasivabrik oli valdava osa oma tegutsemisajast Baltimaades konkurentsitult suurim. Selle kuulsus ulatus kaugemalegi: üheksateistkümnendal sajandil suutis Meleskiga terve Vene impeeriumi peale konkureerida vaid Rjazani tehas.
Eesti ühe vanema ja võimsama tööstuse hoonekompleks vajus enne tänavust suve üha sügavamale unustuse hõlma. Siis puhus ajalooliselt tähtsalt paigalt tolmu Ugala teater, lavastades seal näidendi «Läbi klaasi». Selle keskmes oli Meleski klaasivabriku ja Rõika peeglivabriku tegevus. Kõik kümme etendust müüdi välja, saadud arvustused olid kiitvad ning meediakajastus suur.
Muinsuskaitsjad pidasid Mats Traadi kirjutatud ning Priit Pedajase lavastatud etendust sedavõrd õnnestunuks, et pärgasid teatri kultuuripärandi tutvustamise eest eripreemiaga. Kuigi muinsuskaitseamet jagas preemiaid 18. korda, oli Ugalale antav autasu esimene selline eriauhind.
«Lugu võib kuulda ka giidi käest, aga kui kõik koos klaasipuhumisega silma ette tuuakse, on see hoopis midagi muud,» kiitis muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor Anne Kivi.
Suvisele ettevõtmisele osaks saanud kiitvate hinnangutega tuleb nõustuda. See pakkus 4046 inimesele toreda elamuse ja oli hea näide suvelavastuste puhul rakendatavatest loovatest lahendustest. Ent pikemas perspektiivis võib lavastuse teene osutuda veel suuremakski, kui praegu arvame.
Tänu etendusele teadvustasid Meleski tööstuskompleksi olemasolu endale ilmselt väga paljud inimesed, kes sellest enne kuulnudki polnud. Loodetavasti viiakse tulevikus kompleksis ellu veel palju häid ideid. See oleks suur võit.