Kommentaar: Viljandi on linn, kus elu käib

Jaak Kärmas Foto: Erakogu

Viljandi selle suve üritusteprogramm jättis väga hea mulje. See oli mitmekesine ja mitte ainult kultuuri-, vaid ka spordisündmuste osas.

Lisaks traditsioonilistele Mulgi rattamaratonile ja järvejooksule olid siin veemotospordi maailmameistrivõistlused ning kergejõustiku «Kuldliiga» etapp. Ka krosside korraldamine on meil väga heal tasemel, kusjuures nende pluss on see, et nad ei jää niigi tihedasse suveaega, vaid toovad inimesi siia muul ajal.

Massiüritustest rääkides oli suurim üllataja muidugi esimest korda korraldatud retrofestival. Minu hinnangul oli tegu selle suve kõige tähelepanuväärsema tulijaga ja seda kogu Eesti mastaabis. Selle kaubamärgi all saaks järgmisel aastal rahumeeli ükskõik kus Eestis korraliku festivali maha pidada, aga ma muidugi loodan, et seda tehakse edasi Viljandis. Retrofestivali puhul oli tore seegi, et selle publik oli õiges vanuses ja väga kultuurne.

Ega ma eriti uskunud, et kõikidele suurüritustele rahvast jätkub, kuid õnneks läks hästi. Kindlasti on üks põhjus see, et nende müügikampaania rõhk oli oskuslikult suunatud Viljandist ja osal juhtudel ka Eestist väljapoole — nii folgil kui retrofestil käis palju huvilisi piiri tagant.

Kõige raskemas olukorras paistab olevat pärimusmuusika festival, sest see suurüritus tundub järjest rohkem kulgevat inertsist. Suured loomad liigutavad aeglaselt ja folk on suur loom. Üks miinus on ka toidutänava «väike õllesummer», mis on juba aastaid samamoodi toiminud, kuid tänavu tõusis eriti tähelepanu keskpunkti. Muidu on tegu suure ja toreda festivaliga, aga mingi värskus on puudu, kõik kordub.

Et tänavu kõikidele festivalidele publikut jätkus, siis ma ei usu, et toredate rahvaürituste piir Viljandis käes on. Kui keegi leiab veel mõne niši, mis täitmist vajab, ja ajab oma asja sama professionaalselt nagu meie praeguste festivalide korraldajad, võiks siia mahtuda veel mõni suurüritus. Näiteks elektroonilise muusika või miks mitte õllefestivali näol.
Viljandi võikski olla linn, mida teatakse festivalide kaudu, selle järgi, et siin elu keeb ja pidevalt midagi toimub. Üritusi võiks teha aasta läbi ja ka linnavõimud võiksid selleks rohkem oma abi pakkuda.

Ma ei mõtle seda, et peaks rahapatakaid liigutama, vaid korraldajatele rohkem vastu tulema. Näiteks teha soodustusi rendihindades, sest nii laululava kui Kirsimäe puhul on need päris suured. Ka ürituste linnaruumis reklaamimisele võiks olla soodustusi.
Samuti oleks tore, kui korraldajad saaksid näiteks kord kuus linnavõimudega laua taga kokku, et oma plaanidest rääkida ja koostööd teha. Sisehooajal tehakse ju üritusi ka klubides.

Olen pikka aega mõelnud, et miks ei võiks Viljandis talvel olla näiteks mõni üle-eestilise tähtsusega suusasprindivõistlus. Meil on ju väga head spordikorraldajad ja suurepärane Valuoja org, kus on ruumi nii võistlejatele kui publikule. Alati, kui talvel sealt mööda lähen, tuleb see mõte pähe.

Üks asi teeb mulle ka muret. Mul on kahju, et viljandlased ei oska tihtipeale oma linna üle uhked olla. Liigun palju mööda Eestit ringi ja suhtlen inimestega. Mitmes väikelinnas — olgu see siis Haapsalu, Rakvere või mõni muu — ollakse oma linna üle uhked ja kutsutakse sinna külla. Meil aga armastatakse eelkõige viriseda, et see ja teine asi on halvasti ning küll on ikka pommiauk.

Mis üritustesse puutub, siis ma ei tea ühtki teist väikelinna, kus oleks nii palju eripalgelisi heal tasemel ettevõtmisi. Olgem siis nende ja oma linna üle uhked!