/nginx/o/2011/10/13/791112t1h845b.jpg)
MIS ON ÜHIST aastatel 1918—1940 ja 1991—2012? Mõlema numbrikombinatsiooni vahe on enam-vähem 22. Ma pole küll suur numbrimaagia huviline, ent see, et 2012. aastal lõpeb Lõuna-Ameerika indiaanlaste kalender ja täitub Eesti omariikluse teine 22 aastat, on intrigeeriv kokkulangevus.
Maailmalõpu kartjatele rahustuseks võib öelda, et ilm ei saa kuidagi lõppeda, sest kõik olemasolev on energia võnkumine. Materiaalne ehk nähtav maailm võngub madalamatel sagedustel ja meeltega tajumatu maailm kõrgematel. Seda kinnitavad nii aastatuhandetevanune joogafilosoofia kui tänapäevane kvantteadus.
Lõpp tabab ilmselt inimühiskonna loodud süsteeme, mille taga on ahnus, võim ja silmakirjalikkus. Seda võib märgata juba praegu, jälgides uudistevoogu mis tahes maailma nurgast.
Või vaadakem ringi oma tutvusringkonnas. Peaaegu kõigil on mingid probleemid — kellel tervisega, kellel suhetega, kellel varaga, sageli mitu häda korraga. See näitab, et kui meil endil pole julgust või tahtmist muutuda, siis elu sisuliselt sunnib meid kannatuste kaudu sisemiselt uuenema.
PALJUSID EESTLASI «tegelikkuse moonutamise» pärast ärritav Sofi Oksaneni «Puhastus» lööb laineid Skandinaavia maades ja mujalgi, juba käivat Tallinnas filmivõttedki. Ilmselt ärritab eestlasi ka teose pealkiri, sest meie teadvuses on küüditamised ja okupatsioon ainult sulaselge vägivald ja ülekohus. Sõna «puhastus» vihjab otseselt asjaolule, et tolleaegses ühiskonnas pidi olema midagi räpast ehk puhastust väärivat.
Süüvides kas või põgusalt Pätsi «kuldsesse aega», näeb aus vaatleja küll materiaalset heaolu, ent samas ka vaikivat ajastut — teisitimõtlejate tagakiusamist ja hästi varjatud, ent laialdast korruptsiooni.
Vähesed teavad, et selline mees nagu Karl Reits hoiatas valitsust mitu korda peatse «puhastuse» eest juhul, kui senist suunda ei muudeta. Talle sai osaks vaid pilge. Ent õige pea tulid pilkajad nuttes prohveti jutule.
Nimelt olla üks Pätsi lapselaps näinud, kuidas vanaisa oli viimases hädas, mil venelastest enam pääsu polnud, läinud Reitsi juurde, kuid peagi sealt pisarsilmi naasnud. Pätsi küsimuse peale, kas midagi veel teha annab, oli mees lühidalt vastanud: «Ei, nüüd on tõesti liiga hilja.»
ET TEGELESIN aastaid mulgindusega, puutusin kokku ka ülistatud mulgi tarkuse ja jõukuse pahupoolega. Järgnev lugu juhtus 1941. aastal ühes suures ja rikkas, seega igas mõttes uhkes mulgi talus.
Venelased olid äsja sakslaste eest põgenenud. Kõnesolevas talus pidas perenaine kahte sulast. Kui saabus aastapalga maksmise aeg, mõtles nutikas proua välja plaani, kuidas raskel ajal raha kokku hoida.
Ta vihjas saksa võimumeestele, et üks sulastest tegi venelastega koostööd. Sellest piisas, et ühel hommikul ilmuks relvastatud salk, kes pärast lühikest ülekuulamist asus talu põllul «reeturit» maha laskma.
Perenaise tungival nõudmisel mindi veretööd toimetama eemale, talu piiridest välja, et selle kuulsusrikas maine kahjustada ei saaks.
Pole siis ime, et just Mulgimaa sai «puhastuses» enim kannatada, võrreldes näiteks Võrumaaga, kus hoiti rohkem kokku.
VANAS TESTAMENDIS on mitu korda kasutatud üht väljendit rahvaste kohta, kelle «kurjuse mõõt», tänapäevasemalt väljendudes «negatiivsete emotsioonide määr» on täis saanud ja kes ei taha midagi kuulda meelemuutusest. Nimelt «maa sülgab nad välja» ehk toimub isepuhastus. Kuidas see käib, kas loodusõnnetuse või mõne teise rahva abil, ei ole esmase tähtsusega.
Minu eesmärk pole hirmutada, vaid julgustada võltsväärtuste unest ärkama. Peaksime lõpuks oma minevikupainetest lahti laskma ning elama siin ja praegu. See ei tähenda sugugi unustamist, vaid vimmast ja kättemaksust loobumist. See ei olegi nii raske, kui näib: tuleb vaid julgeda proovida.
Väga oluline on loobuda ka ühest eesti rahvusspordist, valitsuse ja muude väliste olude kirumisest. Vaimsete seaduste järgi loome oma reaalsuse ise, ohvrimentaliteedil pole tulevikku.
Eesti rahvana on meil praegu käsil justkui vabaduseteemaline järeleksam. Kas soovime taas läbi kukkuda?
/nginx/o/2022/03/30/14455086t1h7f2e.jpg)