Kas riik saab tõesti valmis?

Kajar Lember Foto: Peeter Langovits/Postimees

PEAMINISTER PÜÜDIS oma 2012. aasta riigieelarve kaitsekõnes jätta muljet, nagu läheks Eestil kohe nii hästi, et meie riik saab lõpuks valmis ning kõik kaasmaalased on rikkad ja õnnelikud.

Eelarvekavale põhjalikumalt ja ilma roosade prillideta otsa vaadates on pilt aga hoopis teine: sotsiaalsed lõhed ühiskonnas pigem suurenevad ja vähekindlustatud perede reaalne toimetulek halveneb üldise hinnatõusu valguses veelgi.

Tuleb nukralt tõdeda, et sotsiaaldemokraatidele olulised valdkonnad ei kattu enamjaolt valitsuse eelistustega.

Endiselt on seis kurb omavalitsuste rahastamises. Andrus Ansipi juhitaval valitsusel napib poliitilist tahet astuda samme, mis tagaksid, et omavalitsused saaksid iseendaga hakkama. Rääkimata sellest, et jätkuvalt vilistatakse riigikohtu lahendile, mis kohustab valitsust seisma selle eest, et omavalitsustel oleks kohustuste täitmiseks raha.

VÄIKE PÄIKESEKIIR on, et pisut paraneb kohalike teede finantseerimine. Nimelt on koalitsioon lubanud suunata teehoidu 6,7 protsenti kütuseaktsiisist laekuvast rahast senise viie protsendi asemel. Veidi vabamaks muutuvad ka linnade ja valdade laenutingimused.

Eelarve üldise 11protsendilise kasvu juures on regionaalministri valitsemisala sisuliselt ainus, mis oluliselt raha kaotab. Eurotoetuste kahanemise tõttu saavad omavalitsused edaspidi vähem investeerida.

Sotsiaaldemokraadid seisavad edasistes eelarvedebattides õpetajate, kultuuritöötajate, päästjate ja kiirabijuhtide palgatõusu ning lastetoetuste suurendamise eest.

On lausa häbiväärne, et valitsus ei taha kuuldagi ligi kümme aastat muutumatuna püsinud 19 euro (300 krooni) suuruse lastetoetuse tõstmisest. Ajale jalgu jäänud lastetoetuse kolmekordistamine on jätkuvalt üks meie prioriteete. Kuidagi ei saa mõistlikuks ja õiglaseks pidada, et emapalga ülempiir erineb lastetoetusest ligi sada korda.

Valitsus hoopleb igal rindel 4,4protsendilise pensionitõusuga. Tõsiasi on aga, et pensione ei tõsta Reformierakond ega Isamaa ja Res Publica Liit, vaid seadus, mille alusel peavad pensionid elukalliduse kasvu ja palkade suurenemise pärast nii või teisiti kasvama. Tegelikkuses valitsus isegi pidurdab pensionitõusu, sest pensioniindeks lubaks 1. aprillist pensione suurendada 5,4 protsenti.

Olen nõus, et selles küsimuses on otsused keerulised: 2012. aastal suunatakse pensionitõusu vanas rahas üle miljardi krooni ja teise samba taastamisse veelgi rohkem.

Eelarve menetluse taustal häirivad mind koalitsioonipoliitikute ülbus ja kelkimine. Toon näiteks lubaduse pakkuda kõigile tasuta kõrgharidust. Samal ajal haridusministri reformikava hoopis kitsendab tasuta kõrghariduse kättesaadavust ja noorte valikuid.

Üheks suuremaks fopaaks pean plaani tagada haigekassa ja töötukassa reservidega eelarve muid kulutusi. Tegu on töövõtjate ja -andjate käest kogutud inimeste raviraha ja töötutele mõeldud summadega, mida võib vaja minna eriolukordades.

Valitsus ei tohi neid reserve omavoliliselt eelarve tasakaalustamiseks kasutada, sest pole välistatud, et tuleb uus kriis. Lisaks on see plaan lausa kuritahtlik töö kaotanud inimeste suhtes, kes vajavad igakülgset tuge.

Eelarvesse on sisse kirjutatud ka CO2 kvoodi müügist laekuvad summad, mis võimaldavad korda teha suure hulga hooneid. Siin saab ette heita valikukriteeriume — riigimeheliku käitumise korral olnuks objektide nimistu sootuks teistsugune ja otsuste tagant ei paistaks parteikontorite kõrvad.

PEAMINISTER PANI oma kiidukõnes saadikutele südamele olla vastutustundlik ja mitte esitada opositsiooni poolelt kulusid, mille katmine ei ole jõukohane. Valitsusjuhi hinnangul on riigile seega jõukohased vaid paremerakondade väljakäidud valikud. See on taas kord tõemonopoli kuulutamine.

Leian, et makromajandusliku statistika asemel tuleb väikese riigi eelarves seada esiplaanile inimeste heaolu. Inimlikum riigijuhtimine eeldab ka riigi tulupoliitika muutmist.

Riigikogu liikmena tahan väga loota, et koalitsioon kuulab ka opositsiooni ettepanekuid ega sõida neist teerulliga üle. Parlamendi suures saalis algav arutelu on ju tegelikult debatt riigi arengu üle.

Erinevalt peaministrist usun, et eelarvet ringi tehes on võimalik Eesti inimeste eluolu järgmisel aastal parandada. Samal ajal ei arva ma, et meie riik järgmisel aastal päris valmis saab.