Kuidas meie ajusid õieti pestaksegi?

Propaganda puhul peetakse tähtsaks rääkida tõtt, kuid mitte kogu tõtt. Faktide tõlgendamist ei peeta patuks. Foto: Internet

Informatsiooni levitamist kasutati mõjutamiseks juba kõige varasemates tsivilisatsioonides, kuid just möödunud sajandil võttis niisugune mõjustamine ajaloos seninägematud mõõtmed.

Termin «propaganda» sündis asjatundjate kinnitust mööda XVII sajandil katoliku kirikus, kui Püha Tool lõi niinimetatud congregatio de propaganda fide (usu levitamise kogudus — toimetus) ja saatis selle mungad mööda maailma katoliku kirikut ja usku kuulutama.  

Propaganda ja meedia

Teos «Propagandast ja mõjustamisest» on suurepärane käsiraamat, mis koondab olulisemaid algupäraseid propaganda- ja mõjustamisalaseid kirjutisi nii minevikust kui tänapäevast.

Nagu kinnitab ajalugu, oli Julius Caesari võimu tsentraliseerimisest kuni Joseph Goebbelsi levitatud natsipropagandani teada, et rahva enamikku on õõvastavalt hõlpus manipuleerida. Mõjusad propagandasümbolid on muide käibel olnud aastatuhandete vältel: Rooma impeeriumi propagandistliku pärandi hulka kuulunud kotkas, turviseplaat, valgel hobusel ratsutav jumalinimene ja sädelev oraator on seniajani kasutusel.

Mõistagi poleks massipropaganda saanud sündida XIX sajandil pisitasa tekkima hakanud massimeedia abita. Esimese ja Teise maailmasõja päevil hoomasid kõik vaenutegevuse osapooled, et propaganda on sõja võitmiseks asendamatu relv. Mingis mõttes võib seda pidada isegi ohtlikumaks kui keemiarelva, sest selle tekitatud kahju on pikas perspektiivis pahatihti märksa suurem ja surmavam.

Külma sõja aegne ideoloogiate kokkupõrge lisas ajupesule tuure. Nagu raamatu koostajad tabavalt on märkinud, pani pool sajandit kestnud propagandastrateegiate võitlus aluse üleilmsele turule, kus toodeti ja müüdi võistu niihästi kaupu kui ideid.

XXI sajand on saanud juba külge globaalühiskonna teabega pommitamise ajastu sildi. Seda relva kasutavad nii valitsused kui terroristid, võttes siht­rühmaks need, kes ei kuulu ei valitsuse ega terroristide hulka: sind ja mind — meid.  

Klassikalised tõed

Sotsiaalfilosoof Jacques Ellul pani aluse lähenemisele, mis keskendub propagandatehnikatele kui tehnoloogiliste ühiskondade osale. Tema sulest pärineb raamatu avalugu, mis pole kaotanud oma väärtust kirjutamisest möödunud mitmekümne aasta jooksulgi.

Tema suurepärane psühholoogia ja propaganda seoste definitsioon kõlab nii: «Stalini propaganda tugines suurel määral Pavlovi tingrefleksiteooriale, Hitleri propaganda tugines suurel määral Freudi repressiooni ja libiido õpetusele, Ameerika propaganda aga suurel määral Dewey õpetamisteooriale ehk siis lapsekesksusele.»

Ellul leiab, et massiinimene, ehkki selgelt alaminimene, ihkab olla superinimene. Paradoksaalne on see, et inimese üle meelevalda saavutada ja teda mõjustada on sobivaim siis, kui ta on rahvahulgas üksi.

Vihkamine, nälg ja uhkus on saanud paremateks propaganda hoobadeks kui armastus ja objektiivsus.

«Tuleb ära kasutada inimese kõige tavalisemaid tundmusi, kõige tavalisemaid ideid, kõige labasemaid näiteid ning seda tehes asetada iseennast väga madalale tasemele, et vaadata sealt, mida see inimene soovib teha ja kuhu välja jõuda,» konstateerib Ellul. Kas ei tule tuttav ette?

Lai spekter

Kolmeteistkümne autori eripalgelised tööd võtavad peale propaganda retoorika ajaloo kontekstis luubi alla Natsi-Saksamaa võika kogemuse ning sellegi, missugust rolli on propaganda mänginud Lähis-Ida ja Ameerika Ühendriikide suhetes. Spekter on lai ning käsitluse tase ulatub populaarteaduslikust enam-vähem akadeemiliseni välja.

Ajalooline retrospektiiv on huvitav ja arendav ning kahtlemata on inimeste mõjustamise mehhanismide põhimudel jäänud enam-vähem samaks, kuid märksa põnevam oleks olnud leida ühiste kaante vahelt sotsiaalmeedia moodsate manipulatsioonide, kogukondlike stereotüüpide ja võrgumaailma mõju analüüse ning miks mitte ka Euroopa Liiduga seonduva propaganda käsitlust.

Ehkki tänapäeval on raamatute järelsõnad hakanud välja surema, on selle teose eestindusele suurepärase saatesõna kirjutanud riigi- ja poliitikateaduste doktor Agu
Uudelepp. Ta leiab, et «Propagandast ja mõjustamisest» täidab lõpuks tühimiku, mis on eestikeelses kirjanduses haigutanud paarkümmend aastat.

Isegi doktorikraadiga Uude­lepp tõdeb, et propagandistlike sõnumite kirevas maailmas pole kerge orienteeruda ning selleks on vaja teada, kuidas inimhulkade mõtete kujundamise masinavärk töötab.

RAAMAT

Garth S. Jowetti ja Victoria O’Donnelli raamat «Propagandast ja mõjustamisest. Uusi ja klassikalisi käsitlusi» vaatleb teooriat ja mõjustamist nii teoorias kui praktikas.
• 394 lehekülge
• Tõlkija Peedu Haaslava
• Kirjastus Tänapäev, 2011