Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/10/11/788188t1h6aa5.jpg)
«EESTI SUURIM partei on ametnike partei, kes on kogu aeg võimul ning kelle otsused viiakse alati ellu!» Umbes nii kõlab üks tuntud väljaütlemine.
Kuigi Eestis oli eelmise aasta lõpuks 28 340 ametniku, soovitaksin võtta seda ütlust väikeste tingimustega, sest ametnike võimu on minu arvates pisut müstifitseeritud. Fakt on see, et avalik teenistus vajab ümberkorraldamist, kuid katseid uuendada viimase kümne aasta jooksul seda reguleerivat seadust ei ole saatnud eriline edu.
Piisavalt vanad inimesed teavad rääkida, et varsti pärast seda, kui 1996. aastal jõustus avaliku teenistuse seadus, hakati mõtlema uuele ja paremale, sest senine oli hakanud avaliku sektori arengut pidurdama. Esimese katse tegi tollane justiitsminister Märt Rask 2001. aastal, viies sellekohase eelnõu valitsusse ja sealt riigikokku. Riigikogus tehti esimene lugemine ja sinnapaika see asi jäi.
Ka järgmised ministrid tegid proovi. Nüüd on siis käes Kristen Michali kord.
OLLES OLNUD viimase nelja ja poole aasta jooksul vähemal või suuremal määral osaline uue seaduse ettevalmistamises, pean vajalikuks veel kord selgitada, millised on praeguse peamised puudused.
Kõige suurem probleem on see, et avaliku teenistuse raamistik on üles ehitatud suletud süsteemile, mida sageli nimetatakse ka karjäärisüsteemiks. Mida see tähendab? Lihtsustatult öeldes seda, et astud ametisse nooremametnikuna ja olles mingid aastad töötanud, tõused karjääriredelil. Seadusesse on kirja pandud palgaastmestikud, edutamise valemid ja bürokraatlik atesteerimine.
Mida tehakse tegelikult? Praktikas on nõnda, et ametnikud nimetatakse konkreetsele ametikohale, palgakorraldus on läbipaistmatu ning paljud soodustused ja hüvitised ei ole põhjendatud. Ausalt öeldes ei ole karjäärisüsteem Eesti avalikus teenistuses kunagi päriselt rakendunud.
Kõige segasem on olukord palgaga: selle regulatsioon on tavainimesele arusaamatu. Kehtiva seaduse järgi koosneb ametniku palk ametipalgast ja seaduses sätestatud lisatasudest. Viimaseid omakorda on mitu: teenistusaastate, võõrkeelte oskuse, akadeemilise kraadi ja muu eest. Tõtt-öelda pole tavakodanikel aimugi, kui palju üks või teine ametnik tegelikult teenib.
Reaalses elus käib niimoodi, et palgas lepitakse kokku ja siis vaadatakse, kuidas see «joonistada». Miks sellist tsirkust vaja on? Arvan, et kõige õiglasem oleks kaotada ametipalga astmed ning kehtestada üks põhipalk, mis olekski lõplik. See muudaks palgasüsteemi läbipaistvaks. Loomulikult peaks mõtlema, kuidas maksta ametnikule lisatasu kas või selle eest, et ta asendab teist ametnikku. Kuhu tõmmata lisatasu piir, tuleks seadusesse üheselt kirja panna.
Üle oleks vaja vaadata ka igasugused soodustused ja hüvitised. Mulle tundub, et kehtiv avaliku teenistuse regulatsioon on ajale jalgu jäänud — saati et töölepinguseadus vähendas igasuguseid hüvitisi.
Toon ühe lihtsa näite. Oletame, et keegi on olnud erafirmas töölepingu alusel ametis üle kümne aasta, kui kätte jõuab majanduskriis ning selleks, et ettevõtet vee peal hoida, tuleb omanikul see inimene koondada. Ta teatab sellest töötajale ette kolm kuud, mille jooksul inimene saab otsida uut töökohta, ning hiljem maksab ühe kuu palga ulatuses koondamistasu.
Võtame nüüd samasuguse olukorra avalikus sektoris: omavalitsuses on vaja koondada, sest tuleb raha kokku hoida. Omavalitsuse juht peab sellele ametnikule ette teatama vähemalt ühe kuu ning pärast maksma talle hüvitiseks kümne kuu palga.
Et näide oleks veel markantsem, võiks seda edasi konstrueerida. Seesama ametnik leiab töö naaberomavalitsuses ning on olnud seal tööl kaheksa kuud. Siis leitakse, et kulusid on vaja ka seal kokku hoida ning tegelikult võiks selle ametniku koondada. Mitme kuu hüvitis tuleks teie arvates välja maksta? Õige, kümne kuu!
Mina arvan, et pigem võiks liikuda selle poole, et ühtlustada avaliku teenistuse seadus töölepinguseadusega ning pikendada etteteatamise tähtaega.
TULEVIKUS VÕIKS mõistagi olla ka nii, et kogu avaliku teenistuse eest vastutaks üks institutsioon. Praegu on vastutus jagatud peamiselt justiits-, sise- ja rahandusministeeriumi vahel, kuid suurt pilti pole kellelgi. Elu on näidanud, et kui vastutajaid on mitu, ei vastuta keegi.
Kokkuvõttes leian olevat kogu riigi huvides, et avalikus sektoris sätestataks reeglid, mis oleksid paremini kooskõlas tänapäevaste vajadustega ning vastaksid rohkem ka erasektorile. See aitaks kaasa tarkade inimeste liikumisele era- ja avaliku sektori vahel. Tekkiv positiivne sünergia omakorda oleks kasuks kogu riigile.
Eesti ei ole nii suur, et saaks endale lubada jäiku mehhanisme. Pigem vastupidi: me peame end kogu aeg arendama ja olema konkurentsivõimelised nii era- kui avalikus sektoris.