/nginx/o/2011/10/10/787362t1h68f8.jpg)
Ühel septembri lõpu pärastlõunal kogunes Viljandi Inkeri päevakodu saali paarkümmend inimest, kes olid huvitatud kohaliku omastehooldajate tugirühma loomisest.
Lähedaste hooldajad vajavad õlatunnet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamik neist olid naised, kes hooldavad kodus mõnd eakat või haiget pereliiget, kuid
oodatud olid ka puuetega laste eest hoolitsejad.
Kohaletulnutele esines mittetulundusühingu Eesti Omastehooldus esindaja Helle Lepik, kes rääkis, mida Eestis ja Soomes selles valdkonnas on tehtud. Ta tutvustas ka ühingu uue projektitaotluse «Väsinud mesilane tantsib halvasti?» eesmärke ning innustas ja julgustas inimesi kaasa lööma piirkondliku kogemusrühma loomises.
Helle Lepiku selgitust mööda mõeldakse omastehoolduse all kroonilise haige, puudega inimese, sealhulgas lapse ja eaka lähedase kodus abistamist. Mainitud tegevus võib olla lühiajaline ja ajutine, kuid sellegipoolest tähendab see lähedase ööpäevaringset valvamist ja hooldamist.
«Tänapäevane invapoliitika keskendub eelkõige avahooldusele ja tugiteenustele, kuid suurem osa puudega inimestest ja eakatest elab oma pere juures ning põhivajadused saavad rahuldatud just perekeskselt,» lausus ta.
Lepik rääkis, et arvatavalt tegeleb praktilise omastehooldusega igapäevaelus kuni 20 protsenti elanikest. Ühiskonna vananedes suureneb vajadus asjatundlike hooldajate järele nii peredes kui asutustes.
«Omastehoolduse eesmärk on kindlustada lähedasele vajalikud hoolekandeteenused harjumuspärases keskkonnas ja elamine oma kodus,» selgitas Lepik ning lisas, et pere, kes oma lähedasega ise toime tuleb, annab märkimisväärse majandusliku panuse ühiskonnale.
Ka hooldaja vajab abi
Mõistagi pole lähedase hooldamine kerge töö. See tähendab pidevat hõivatust, kusjuures sageli ei ole sellisesse olukorda sattunud inimesel hooldajatööks küllalt kogemusi ja teadmisi. Ennastsalgav tegutsemine võib viia isegi selleni, et ühel hetkel hakkab hooldaja enda vaimne või füüsiline tervis tõrkuma.
Infopäeval tutvustas Tallinna pedagoogilises seminaris õppiv Maire Pentikäinen praktika ajal Viljandi omastehooldajate seas tehtud küsitluse tulemusi.
«Kui küsisin, mis on lähedase pereliikme hooldusega seotud inimeste kõige suurem probleem, tuli välja kaks asja,» rääkis ta. «Esimene neist on vajadus asendushooldaja järele, et inimene saaks oma tööst kas või natukene puhata.»
Teise murena oli nimetatud naeruväärse suurusega hooldajatoetust.
Veidi vähem mainiti seda, et meedias käsitletakse omastehooldust väga vähe. Vastajad leidsid, et eakate hooldamist kajastavad trükised peaksid olema paremini kättesaadavad ning omastehooldajatele võiks korraldada ühiseid infopäevi, mille käigus jagataks uuemat teavet ning õpetataks oskusi.
Viljandi sotsiaalameti juhataja Livia Kase sõnul tahetigi kõnealuse infopäevaga ärgitada inimesi looma Viljandisse omastehooldajate tugirühma. Seal saaksid ühesuguste muredega inimesed koos käia, üksteisele tuge pakkuda ja kutsuda esinema spetsialiste.
«Mina leian, et sellist kooskäimist ja õpetuse saamist on väga vaja. Raske on üksinda hakkama saada, kui kõike peab ainult elust endast õppima,» nentis Kask. «Vähe on neid omastehooldajaid, kes on saanud kõigepealt koolitust ja sattunud seejärel oma lähedast hooldama. Tavaliselt on vastupidi.»
Mujal juba tegutsevad
Helle Lepiku sõnul tegutseb käesoleval ajal Eestis vähemalt 12 omastehoolduse kogemusrühma, mille töösse on kaasatud ligi 30 omavalitsust üheksast maakonnast.
Kõige kauem, 2001. aastast on omastehooldajad koos käinud Kuusalu vallas. Üsna hea kogemus on ka Põltsamaal ja Avinurmes. Viimasel viiel aastal on ühinenud Halinga, Sangaste, Otepää, Kärdla ja Võru lähedasehooldajad ning aastane tegevus on seljataga Lihula, Toila ning Jõgeva valla hooldajatel.
«Tugirühm iseenesest ei tee kedagi õnnelikuks, küll aga tagab probleemide ühise käsitlemise. Sealt saadakse tuge ja toetatakse teisi samade muredega inimesi,» selgitas Lepik.
«Tugirühma tugevuseks on igaühe enda kogemustel põhinev asjatundlikkus. Kogemusrühma liikmed on juba harjutanud omavahelist vabatahtlikku asendushooldust. Koos on võimalik korraldada teemapäevi ja koolitusi,» kõneles ta.
Viljandi infopäeval saadud tagasiside põhjal leidis Lepik, et siin on tugirühma loomise vastu piisavalt huvi.
Livia Kase sõnul võiks tugirühm alustada vabaviisiliste kooskäimistega, mida linn ruumide ja vahenditega toetaks. Edaspidi võiks kogemusrühm registreerida end mittetulundusühinguna, mille kaudu saaks selle tegevusele raha taotleda.
Rühma kontaktisikuks ja eestvedajaks lubas jääda Maire Pentikäinen, kelle andmeid on huvilistel võimalik saada Viljandi sotsiaalametist.
ARV
Hooldajate hulk Viljandis
• Septembris oli Viljandis hooldus seatud 431 raske või sügava puudega isikule, kes vajasid kõrvalabi. Nende hulgas oli 12 last.
• Hooldajaid, kellele makstakse toetust, oli 387. Neile lisanduvad inimesed, kes ei ole ennast hooldajana sotsiaalametis arvele võtnud.
• Raske puudega täiskasvanu hooldaja toetus on 15.34 eurot ja sügava puudega täiskasvanu hooldajal 25.57 eurot kuus. Puudega lapse puhul on hooldajatoetus 19.18 eurot kuus.
Allikas: Viljandi sotsiaalameti hoolekande spetsialist Silvi Reimann