Kuidas vanasti väljamaa muusikat hangiti

Nõukogudeaegsed helikassetid olid 60 minutit pikad ja hakkasid tiheda kuulamise järel krigisema ja vilistama. Foto: Erakogu

Praegusele vabas maailmas elavale eesti teismelisele võib tunduda täiesti arusaamatu, et tema vanemad suletud ENSVs pidid oma lemmiklaulude kuulamiseks palju vaeva nägema.

Kui tänapäeval nõuab tuttuue muusikapala või plaadi hankimine kõigest paari hiireklõpsu, siis vanasti tuli selleks varuda kõvasti aega, raha ja kannatust. Ning muidugi pidi olema ka tutvusi.

Võib olla kindel, et lemmik­esinejad ning nende muusika, mida noored omal ajal läbi raskuste hankisid, jäid neile, praegustele keskealistele, hoopis rohkem mällu kui ühe näpuliigutusega kustutatavad failiajastu tähekesed.

Pakkugu järgmine meenutus huvitavat lugemist noortele ja mõnusat äratundmist vanadele.

Näpp raadio nupul

Umbes kümneaastasena sain tänu vanematele sõpradele aru, et Anne Veski ja Fixi lauludest on aeg välja kasvada ning pöörata kõrv välismaa muusika poole. Aga kust seda hankida, kui ametlikult moodsat välismaist muusikat ENSVs 1980. aastate keskel ei levitatud?

Ühe võimaluse pakkus raadio. Keset pühapäeva oli eetris poolteisetunnine legendaarne muusikaoaas «Soovid. Soovid. Soovid», milles Tõnis Erilaid meid piskuhaaval välismaise popmuusikaga kurssi viis. Küllap istusid siis tuhanded noored valvsalt raadio ees, et lint- või kassettmakiga uusi poplugusid salvestada.

Nagu Mart Juur on tabavalt maininud, oli suurim kunst lindistada raadiost nii, et loo saaks kätte raadioonu Erilaiu mõminata. Tegi ju tuntud raadiodiskor samamoodi kui tema välismaa kolleegidki: rääkis lugude algusesse ja lõppu oma teksti.

1980. aastate teisel poolel sai välismaiseid lugusid kuulata ja lindistada ka hilisõhtul eetris olnud saatest «Keskkööprogramm». Oli üsna tavaline, et klassiõhtul või koolidiskol mängiti just neist saadetest hangitud lugusid.

Minul õnnestus aeg-ajalt (see sõltus vist ilmastikuoludest) püüda oma raadioga kinni ka mingi Soome raadiojaam. Kui heli oli puhas, tuli lindistada täie rauaga. Eesti saatejuhtide muusikasse lõikuv jutt oli täitsa down, põhjanaabrite raadiost tulev soomekeelne jutt seevastu up. Andis see ju märku, et asi on ikka päris välismaine.

Põhjarannikul, kuhu Soome jaamad tulid paremini kätte, oli elu mõistagi palju kergem, aga Viljandis ajas asja ära seegi vähene.

Kallis kassetijaht

Muusika hankimise viise oli teisigi. Mingil ajal andis minust kolm aastat vanem lapsepõlvesõber Toomas teada, et ta saaks ühe tuttava kaudu hankida uut väljamaa muusikat ka plaatide kaupa: tuleb anda vaid tühi kassett, maksta ühe plaadi eest kolm rubla ja oodata paar nädalat, sest tahtjaid on teisigi. Toomasel oli ette näidata paari­kümnest plaadist koosnev nimekiri, mille seast sai valiku teha.

Vahemärkusena pean meenutama ka seda, et kassette hankida polnud tollal samuti lihtne. Enamasti oli saada üksnes nõukogude päritolu kassette, mille kogupikkus oli 60 (2 x 30) minutit. See tähendas, et 45minutine plaat jagati kahele küljele ning ruumi jäi veidi üle. Vene kassetid maksid neli rubla tükk ning hakkasid innuka kuulamise järel krigisema ja vilistama.

Eelistatud olid välismaa kassetid, kuid neid liikus harva. Need kandsid Agfa, Denoni ja Maxelli kaubamärki, olid 90 (2 x 45) minuti pikkused ja mahutasid enamasti mõlemale poole ühe plaadi jagu muusikat. Nende kvaliteet oli hoopis teine ja teine oli ka hind: üheksa rubla.

Paraku sattus neid linna ainsasse muusikapoodi Meloodia või kaubamaja vastavasse osakonda kord või paar kuus. Et koolilapsele oli üheksa rubla suur raha, ei saanud neid tagavaraks osta virnade viisi, vaid äärmisel juhul paarikaupa ja kodus tuli see ost loomulikult maha vaikida.

Ühe võimaluse väljamaa kassette muretseda pakkusid paar korda aastas kaubamaja hoovil korraldatud laadad. Sealses iga-loos-võidab loteriis õnnestus mul rublase pileti eest aastate jooksul võita ligi kümme kassetti.

Pikad järjekorrad

Aga tagasi lindistamise juurde. Kui mul oli tühi kassett, andsin selle sõber Toomasele, kes andis selle omakorda edasi sõber Tõnisele. Ja siis tuli üksnes oodata. Kui palju Toomas vahelt teenis, ma ei tea. Võib-olla sai ta vahendusteenuse eest ise muusikat tasuta, aga see polnud tähtis. Tähtis oli, et tänu neile tutvustele jõudsid minuni The Carsi, Modern Talkingu, Madonna, Alphaville’i, Eurythmicsi, Ultravoxi ja paljude teiste tollaste tippartistide uued plaadid — pealegi veel samal aastal, kui need olid ilmunud!

Muusika kvaliteet oli kassetikatega Radiotehnika ja Majak kuulates normaalne, kuigi keegi ei teadnud, mitu korda seda enne sinuni jõudmist juba ümber oli lindistatud. Peale muusikanaudingu andsid niisugused tutvused kätte ka trumbi koolidiskode tegemiseks. Ja diskor olla oli väga popp.

Ehkki muusika peale kulus raha, sai väljaminekuid optimeerida nõnda, et laenanud sõbralt teise maki, tegin saadud kassettidest aeg-ajalt omakorda koopiaid ja müüsin klassis edasi. Kvaliteet halvenes küll iga lindistuskorraga, aga mina ei mäleta, et keegi oleks kurtnud.

Välismaa muusikaga kassetid olid vähemalt minu ringkonnas ka hea sünnipäevakink. Seda, kust Toomase sõber Tõnis muusikat nõutas, ma ei teadnud.

Umbes kümme aastat tagasi tuli nõukaaegne muusika hankimine jutuks kolleeg Margus Haavaga ja kui olin talle kirjeldanud tollast muusika liikumise ahelat, lahendas ta eespool tõstatatud küsimuse: Tõnis sai mitut puhku muusikat Marguselt. Kust hankis muusika Margus, saab lugeda kõrval olevast loost.