Kommentaar: Kreekast ei taheta loobuda

Allan Espenberg

FOTO: Erakogu

Juba pikka aega on kõigi eurooplaste kohustuslik jututeema Kreeka probleemid ja selle riigi ümber käiv ažiotaaž. Ühed sõimavad, teised haletsevad, kolmandad kiidavad ja neljandad kardavad Kreekat, kuid peaaegu kõigile tundub, et selle riigiga peaks asi olema ühel pool: miks päästa seda, kes päästmist ei taha?

Paljude riikide, sealhulgas Eesti poliitikud räägivad sõnaohtralt ja tundeküllaselt vaesemate maade abistamisest, euroriikide ühtsusest, euroraha säilitamise vajadusest ja nii edasi, aga kui tõsiselt nad oma sõnu võtavad, seda me ei tea ega saagi teada.
Võib kahtlustada, et nii mõnigi valitsusega seotud poliitik ja sõltuv ekspert ei näe euroasjandusest kõneldes tunneli lõpus isegi küünlaleeki, saati siis suuremat valgust.

Ometi leidub vähe selliseid, kes julgevad Euroopa Liidu keskorganite põhiseisukohtadele avalikult vastu hakata või neid kiruda.

Kõige targem oleks õigupoolest lasta kõigel isevoolu minna, sest kunstlikult ja vägisi pole võimalik midagi ega kedagi (näiteks Euroopa Liitu) koos hoida või (näiteks Kreekat) pinnale upitada. Kui miski on määratud lagunema või kaduma, pole võimalik seda hävingust päästa. Võime ju nuputada plaane ning katsetada abi- ja päästevariante, kuid nõnda lükkaksime üksnes edasi paratamatuid sündmusi, mis lõppkokkuvõttes päädivad ikkagi katastroofiga.

Kuigi Kreekas elavad statistika järgi Euroopa kõige töökamad inimesed, seisneb kreeklaste töötegemine meie vaatenurgast lähtudes milleski tavatus. Neile meeldib pigem streikida, meeleavaldustel lippudega vehkida, tänavatel autosid purustada ja ministeeriumihoonetes märatseda. Mingil juhul pole nad seejuures nõus palgakärbete või senise eluolu halvenemisega, millega on tulnud leppida paljudes teistes Euroopa Liidu riikides: kreeklased ei suuda loobuda senisest elukorraldusest ja kindlasti pole nad nõus sööma ainult kartulikoori.

Ent ärgem unustagem: Kreekal on kuulsusrikas ja tähelepanuväärne minevik. Tõsiasi, et tema tsivilisatsioon on maailmas üks vanemaid, etendab praegugi tähtsat rolli. Kreeka on selline paik, kuhu kõik läänemaailma inimesed kipuvad ikka veel sõitma, et uudistada antiikajast pärit varemeid, näha enne Kristust elanud kuulsuste elupaiku, tuiata ringi muuseumides ja hingata sisse aastatuhandete hõngu.

Kui pankrotistumine ohustaks Kosovot, Serbiat või muud vähem tähtsat riiki, poleks päästetööde ümber sellist lärmi tõenäoliselt tekkinud. Kreeka on erijuhtum, mistap temasse suhtutakse Euroopas taktitundelisemalt ja mõistvamalt ning antakse talle andeks paljud patud, vead ja lausa kuritööd.

Kuigi praegu kulutatakse ohtralt inimtööjõudu ja raha Kreeka jalule aitamiseks, pole see sugugi ainus Euroopa riik, mis abi vajaks. Juba hommepäev võib mõnel kriitiliseks peetaval maal olla toetust tarvis rohkem kui Kreekal täna, kuid kõik pilgud on siiski koondatud sinna.  

Oleks muidugi primitiivne väita, et kreeklased vedelevad tugitoolis, rüübates ouzo’t või retsinat ning oodates Euroopast saabuvaid raharonge. Ka nemad on pidanud kokkuhoidu rakendama. Kreekas on tõstetud makse ja alandatud palku ning just see ei meeldi kreeklastele: nad ei taha teha midagi oma riigi päästmise heaks — nende meelest peaksid sellega tegelema hoopis sakslased, prantslased ja teised Euroopa rahvad.

Samal ajal paistab, et raha pole Kreekast sugugi otsa saanud, vaid seda jätkub isegi ebaseaduslikeks tehinguteks ja makseteks.

Üks võimalus oleks Kreeka eurotsoonist välja heita ja taastada seal rahaühikuna drahmid, kuid see looks pretsedendi ning annaks võib-olla teistelegi Euroopa riikidele ajendi eurost loobuda. Teisalt lisaks selline samm neile, kes eurotsooni ei kuulu, indu vältida euroga liitumist.

Juba pikka aega on räägitud, et mõne Kreeka saare võiks müüa välismaalastele, kuid ka sellest pole asja saanud. Ning ega kreeklased tahagi ju midagi ära anda — olgu või raha eest. Samal ajal ootavad nad pikisilmi Euroopast rahalaadungeid ja on koguni pahased, et need kiiremini nendeni ei jõua. Paljudel kreeklastel on üldse ükskama, mis nende riigist saab, ja nad peavad maksujõuetust üpris tõenäoliseks.

Kõige põnevam oleks muidugi, kui Kreeka õnnestuks mitmekümne riigi ponnistuste tulemusena lõpuks päästa, kuid pärast seda satuksid abistajad ise samasugusesse või veel hullemasse olukorda, oleksid sunnitud vintsklema eluõiguse eest või läheksid pankrotti. Ühe hädapätaka päästmine läheks maksma seitse kuni üksteist riiki — vaat see oleks alles tase!

Tagasi üles