Kui maanteel kohtuvad loom ja auto

Sügisesel ajal satub metsloomi teele üsna tihti. See karu silkas kaks aastat tagasi pidevalt Tartu ja Viljandi vahelisel teel autode vahel. Temaga õnneks midagi halba ei juhtunud, sest enne püüdsid jahimehed karu kinni ja viisid ta kaugele metsa ohutumasse kohta. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eelmisel esmaspäeval toimus Tarvastu vallas liiklusõnnetus: paar kilomeetrit Suislepast Mustla pool jooksis liikuva sõiduauto ette noor metskits. Inimesed kokkupõrkes kannatada ei saanud, kuid loom tegi pika õhulennu ja jahimeestel tuli tema elu lõpetada.

Sellised juhtumid on Eesti teedel sügiseti üsna sagedased ning enamasti saab niisugustel puhkudel rängemalt vigastada loom. Kuigi seda laadi liiklusõnnetuste sügisene sagenemine on tõsiasi, oskavad üksnes vähesed kohe öelda, mida auto ette sattunud loomaga pihta hakata.

Helistada tasub ikka

Tihti ei tule autojuhtidel pähegi loomale otsasõitmisest kuhugi teatada. Selline mõtlemine on eriti levinud juhtudel, kus auto ja selles sõitjad pole eriti palju kannatada saanud ning suudavad ise õnnetuspaigast lahkuda. Tegelikult oleks targem vigastatud või hukkunud ulukist ikkagi teada anda, sest see võib aidata vältida edasisi õnnetusi.

Ennekõike tuleb vigastatud või hukkunud loom keskkonnainspektsiooni pressiesindaja Leili Tuule jutu järgi teelt ära toimetada, sest korjus meelitab ligi raipesööjaid linde ja loomi. Need ei pruugi lähenevaid sõidukeid tähele panna ja liiklusohtlik olukord ongi käes.

Eestlane helistab õnnetuste korral tavaliselt hädaabinumbril 112. Häirekeskuse kommunikatsioonijuht Edvi Freiberg rääkis, et päästekorraldaja edastab sel moel saadud informatsiooni keskkonnainspektsiooni valvetelefonil 1313. «Kui liiklejatega on kõik korras, on neil kõige lihtsam helistada kohe keskkonnainspektsioonile,» ütles ta.

Leili Tuule kinnitust mööda võtab keskkonnainspektsioon hukkunud või vigastatud suuruluki, nagu hundi, karu, ilvese, metssea, punahirve, põdra või metskitse puhul ühendust kohaliku jahiseltsiga, kes toimetab korjuse teelt ära. Hukkunud või vigastatud väikeulukitest soovitas Tuul teatada maanteeinfokeskusesse, kust edastatakse info piirkonna teedevalitsusele.

«Üldjuhul jäetakse väike­ulukid sinnasamasse ja loodus teeb oma töö. Peamiselt söövad raipetoidulised või röövloomad need ära. Võimaluse korral lükatagu allajäänud väikeulukid kõrvale, et nad teisi sõitjaid ei häiriks ja loomad neid teele sööma ei tuleks,» rääkis Tuul.

Linna või asula piires sõiduki alla jäänud või muud moodi hukkunud loomadest tuleb keskkonnainspektsiooni kinnitust mööda teatada kohalike heakorraküsimustega tegelevale omavalitsusele.

Politseid ei maksa tülitada

See kehtib peale ulukite ka surnud lemmikloomade kohta. Kui hukkunud lemmik leitakse maantee äärest, tuleb info edastada telefonil 1510. «Teel jooksvatest lehmadest ja hobustest on vaja teatada politseile või omavalitsusele, kes otsib üles omaniku,» sõnas Tuul.

Abitusse olukorda jäänud vigastatud lemmikloomast soovitas ta teada anda loomaarstile või loomade varjupaigale.

Maanteeameti planeeringute osakonna juhataja Villu Lüki kinnitust mööda piisab enamiku õnnetuste puhul ühest õigele asutusele tehtud telefonikõnest. Kui on teada, kelle number valida, pole tavaliselt tarvis politseisse helistada.

«Kui juhtub õnnetus, tuleb ennekõike muidugi hinnata enda ja kaassõitjate terviseseisundit ning kutsuda vajaduse korral kiirabi. Juhul kui liiklusõnnetuses on inimkannatanuid või halvemal juhul hukkunuid, helistatagu kindlasti hädaabinumbril 112 või otse politseisse. Muudel juhtudel politseid kaasama ei pea,» õpetas Lükk.

Tema sõnul tuleks alles pärast inimeste seisundi kontrollimist teha kindlaks, millise ulukiga kokku põrgati. Suurtest loomadest soovitas temagi teatada keskkonnainspektsioonile, kes teavitab piirkonna jahiseltsi, et viimane saaks korraldada haavatud uluki hukkamise või hukkunud looma kõrvaldamise.

Liiklust takistavatest hukkunud väikeulukitest tuleb Lüki ütlemist mööda teatada maanteeinfokeskuse telefonil 1510. «Maanteeinfokeskus edastab info tee hooldajale ning see korraldab uluki kõrvaldamise,» rääkis Lükk.

Kõik ametkonnad on veendunud, et õnnetusi saavad vältida esmajoones inimesed ise. Leili Tuul leidis, et roolikeerajad arvestavad liiga vähe hooajale iseloomulikke tingimusi ning jätkavad kihutamist ka siis, kui väljas läheb varem pimedaks ning teed on langenud lehtedest ja vihmast libedad.

«Ennekõike peab juht tegema kõik endast sõltuva, et õnnetust ei juhtuks. Selleks peab ta olema teadlik nii ööpäeva kui aasta suurema loomaõnnetuse riskiga perioodidest,» kõneles ka Villu Lükk.

Tema kinnituse järgi on rohkem ulukeid liikvel koidikul ja õhtuhämarikus, kuid kevadel ja sügisel kattuvad need ajad paraku liikluse tipptundidega.

Ulukite aktiivsuse suurenemist võib täheldada ka aasta jooksul. «Teada tuleb aegu, mil põdrad rändavad talvistest toitumispaikadest suvistesse ja vastupidi ning suursõraliste, nagu kitsede, sigade, põtrade ja hirvede jooksuaegu, mis kestavad juulist hilissügiseni, samuti jahiaegu ja noorulukite iseseisvumise perioodi,» manitses Villu Lükk autojuhte ettevaatlikkusele.  

Maanteeamet soovitab kõigil sõidukijuhtidel tähele panna ulukite eest hoiatavaid märke. Ühtlasi peaksid autojuhid silmas pidama piirkondi, kus ulukite teele sattumise võimalus on suur: metsaservi ja -ribasid ning ojade ja jõgedega ristumise kohti. «Alati tuleb valida sõidukiirus, mis annab nii juhile kui ulukile aega reageerida,» kinnitas Lükk.

Aastatel 2000—2010 juhtus Eesti maanteedel ühtekokku 258 inimkannatanutega või hukkunutega liiklusõnnetust, mille põhjustas otseselt või kaudselt mets- või koduloom. Neil puhkudel leidis aset auto ja looma kokkupõrge või põhjustas loom teelt väljasõidu. Kümne aasta jooksul on seda laadi õnnetustes viga saanud 349 inimest ning hukkunud viis.

ÕIGE KÄITUMINE
Maanteeamet on välja andnud käsiraamatu «Loomad ja liiklus Eestis», milles leidub õpetussõnu ka liiklejatele.
• Üldlevinud viga on see, et loom jõuab auto eest maan­tee ületada, kuid juht annab signaali, mispeale loom ehmub ja üritab põgeneda. Kõige kindlamaks peab ta rada, mida mööda tuli, sest seal teda ei ehmatatud. Ta pöördub tagasi ja astub auto ette.
• Kui märkate teel looma, võtke kiirus maha, lülitage sisse ohutuled ja jälgige, kas esimesele ei järgne tervet karja. Ärge mingil juhul vajutage signaali ega üritage gaasipedaalile vajutades viimase looma tagant läbi lipsata. Kui tee on vaba, lisage ettevaatlikult kiirust.
• Soovitused mööduda ilmtingimata eest või tagant on ohtlikud, sest looma käitumine on ettearvamatu. Kõige õigem on ohuolukordi ennetada ettevaatlikult ja tähelepanelikult sõites ning hoidudes tegelemast roolis kõrvaliste asjadega.
• Ees aeglaselt liikuvast ohutuledega autost mööda sõites tuleb igal juhul veenduda, mis on ohumärgi põhjus: ehk on tähelepanelik ja vastutustundlik juht märganud metslooma ning tahab teisi liiklejaid hoiatada.
• Teepervel oleva looma puhul tuleb samuti vähendada kiirust ja vajaduse korral peatuda.
Allikas: maanteeamet