Helkurita jalakäija saab algul noomida

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Alvar Pähkel

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Juulist kehtima hakanud uus liiklusseadus ütleb, et halva nähtavuse korral või pimedal ajal teel liikudes peab jalakäija kandma helkurit või valgusallikat. Kui varem oli niisugune nõue vaid maal, siis nüüd kehtib see ka linnas.

Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskonna juht Alvar Pähkel, kui usinalt asuvad politseinikud linnas ja maakonnas helkuri kandmist kontrollima?

Uus liiklusseadus ei tähenda, et politsei eesmärk on igal võimalusel trahvi teha. Eeskätt soovime ikkagi inimestele teadvustada, et helkuri kandmine on vajalik ning kohustuslik.

Lõuna prefekt on hästi öelnud: miks jalakäija teeb autojuhist mõrtsuka? Paraku on nõnda juhtunud, sest pimedal teel ei pruugi autojuht helkurita jalakäijat õigel ajal märgata.

Kindlasti ei hakka me jalakäijaid kontrollima valgustatud kesklinnas. Kui aga inimene liigub helkurita pimedal kõrvaltänaval, annab politseinik talle esiteks helkuri — meil on piisav varu helkureid, mida jagada — ning teiseks teeb noomituse, et ta edaspidi pimedal ajal helkurit kannaks.

Millal trahvimiseks läheb?

Kui kirjaliku noomituse saanud inimene taas sama asja vastu patustab, läheme juba tema rahakoti kallale. Politsei võib teha trahvi 12—40 eurot.

Seda hirmu siis jalakäijal ei ole, et ta kohe esimese helkurieksimuse korral trahvi saab?

Ma ei usu, et nii juhtuks. Esimene kord eksijat püüavad politseinikud ikka hoiatada ja talle helkuri külge riputada.

Kas te ei usu esimese eksimuse eest trahvimisse või nii kindlasti ei juhtu?

Seadus annab võimaluse trahvida ja kellelgi pole õigust politseinikule öelda, et ta esimese rikkumise puhul seda teha ei tohi. Esimese eksimuse eest tuleb trahv kõne alla asulavälistel teedel — seal on helkuri kandmine juba varasemast kohustuslik ning sellest on aastaid räägitud.

Linnas tähendab esimene patustamine helkurinõude vastu üldjuhul siiski hoiatust, kas suulist või kirjalikku. Mina pooldan kirjalikku, sest sel juhul jääb inimese eksimusest märk maha ja uue rikkumise puhul on näha, et ta pole õppust võtnud. Suuline hoiatus mõjub vähem.

Kuidas politseinik otsustab, millal on tegu halva nähtavusega ja millal on kätte jõudnud pime aeg?

Liiklusseadus ütleb, et kui nähtavus jääb alla 300 meetri, on tegu halva nähtavusega.

Kui väljas hämardub, aga inimesed on veel paista, ei karga politseinik helkuri puudumise pärast kraesse. Pime aeg tähendab ikkagi pimedust — kui valgust peegeldava helkurita inimene nähtamatuks jääb.

Kuivõrd norivad politseinikud sellega, kus ja kuidas helkurit kanda?

Seadus ei määra täpselt, kuhu tuleb helkur riputada. Seda tuleb kanda nii, et see muudaks inimese autojuhile nähtavaks. Kõige parem on kinnitada helkur rõivaste külge nõnda, et see jääks rippuma põlve kõrgusele. Maal on soovitav jälgida, et helkur oleks jalakäijal maanteepoolsel küljel.

Kuidas suhtuvad politseinikud sellesse, kui helkuri asemel on riiete küljes helkurpaelad või muud helkivast materjalist elemendid?

Väga hästi. Selline helkurmaterjal teeb ära sama töö mis tavaline helkur.

Kumb jalakäija vajab korralekutsumist: kas mustades rõivastes vana tuhmi helkuriga tegelane või ilma helkurita, kuid kiiskavvalges rõivastuses inimene?

Iga olukorda tuleb vaadata eraldi. Küll võin öelda, et parem on see variant, kus inimene on paremini nähtav. Meil on müüdud selliseidki helkureid, mis ei vasta nõuetele ega helgi.

Kas ja millisel juhul on helkurita jalakäijal mõtet määratud trahvi vaidlustada, kui ta tunneb, et politsei on teda karistanud ebaõiglaselt? Näiteks pole kodaniku hinnangul veel tegu halva nähtavuse ega pimeda ajaga.

Inimesel on õigus talle määratud karistust vaidlustada alati, kui tunneb, et talle on liiga tehtud.

Tagasi üles