Poliitjonn seljatas mõistlikkuse

Jaan Härms

FOTO: Raul Mee

MÖÖDUNUD KUU lõpus väljendas sotsiaaldemokraatide parlamendisaadik Liisa Oviir mitmes Eesti ajalehes arvamust, et äraspidiseid tulemusi andnud sammud alkoholipoliitikas pole mitte poliitikute sõda, vaid võitlus tervema tuleviku nimel. Kõlava pealkirjaga artikkel sisaldas mitut eksitavat väidet, kuid ühes oli kirjutajal tõesti õigus: see ei ole poliitikute sõda, kus pikaajaline alkoholitarvitamise languse trend möödunud aastal peatus ning kümned miljonid eurod Eesti maksuraha sõidab Lätti, jättes kahjud omakorda meie riiki. See on kõige lihtlabasema poliitjonni ilming.

Konjunktuuriinstituut on kahel viimasel aastakümnel korraldanud uuringu, mis kirjeldab Eesti elanike alkoholitarbimise harjumusi ja muutusi aastate lõikes. Alates 2012. aastast on alkoholitarbimine vähenenud, seda keskmiselt 0,4 liitri võrra aastas. Senise, tasakaalustatud aktsiisipoliitika jätkumisel oleksime tõenäoliselt jõudnud 2017. aastal olukorda, kus tarbimine oleks esimest korda kukkunud allapoole alkoholipoliitika rohelises raamatus rahvatervise ühe olulisema eesmärgina sätestatud tasemest: kaheksa liitrit absoluutalkoholi elaniku kohta.

Maikuises uuringus avaldatu oli aga ehmatav poliitikutele, kes on viimasel paaril aastal enda ilmeksimatuses veendunult eiranud kõiki ekspertide, kaupmeeste ja ka tootjate hoiatusi, sest Eesti elanike kogutarbimine kasvas hoopiski 0,7 protsenti. Kuid selle asemel, et jäärapäiselt läbi surutud valeotsuste mõju tunnistada, võeti kasutusele demagoogia – 0,7-protsendiline tõus polevatki kasv, vaid (varem langustrendi näidanud) olukord on stabiilne ja selles olevat üldsegi süüdi majanduskasv.

Tarbimise «stabiliseerumise» põhjendamine majanduskasvuga on kenakesti demagoogiline nõks, kuivõrd Eesti majandus on kasvanud juba viimasel üheksal aastal. Tõsi on, et 2017. aasta kasv oli viimaste aastate kiireim. Samas on Eesti inimeste keskmine brutokuupalk juba alates 2011. aastast kasvanud keskmiselt üle kuue protsendi aastas, sealhulgas ka eelnenud tarbimisnäitajate languse aastatel.

Seetõttu on vaid soovunelm väita, et kui alkoholitarbimine alates 2012. aastast stabiilselt langes, siis äkitselt 2017. aastal muutus majanduskasv «ohtlikuks» ja viis tarbimiskõvera taas üles.

TEINE DEMAGOOGIAVÕTE aktsiisijonni õigustajate arsenalist on hinnang piirikaubandusele. Ühelt poolt on märgiline, et hoolimata nii eelnevatest hoiatustest, teiste riikide kogemusest kui ka ametlikust maksustatistikast, seati terve eelmise aasta vältel pea et kahtluse alla piirikaubanduse kui sellise eksisteerimine üleüldse. Pärast eelarvelaekumistest vastu vaadanud 55-miljonilist auku viimaks tunnistati piirilt ostlemise alahindamist.

Ent olge mureta! Nüüdseks olevat kõik järeldused tehtud, protestiostude kõrghetk möödas ja ostud olla suisa vähenenud.

Julged sõnad. Eriti arvestades asjaolu, et rahandusministeerium on alles mullu detsembris kinnitatud riigieelarves alkoholiaktsiisi tuluprognoosi tänavu esimesel poolaastal alandanud juba kahel korral, kokku 83 miljoni (!) euro võrra.

Iga päev nii Eestis kui Lätis kolleegide ja kaupmeestega suheldes näen vastupidist pilti: ostud nii Lõuna-Eesti maakondades (sealhulgas Viljandimaal) kui ka teiste Eesti piirkondade kauplustes on mullusega võrreldes jätkuvalt languses, samas kui juunis kasvas piirimüük enam kui kolm korda. Käiakse ka Põhja- ja Kirde-Eestist, saartelt ja isegi Tallinnast.

Muidugi kannatab statistilisi uuringunumbreid pöörata nii- ja naapidi ning väita, et väike tarbimise tõus polegi mingi tõus. Kuid reaalsed müüginumbrid kaupluses räägivad teist keelt. Juunis pärines kogu Eesti siseturule soetatud õllest 35 protsenti Läti piiril asuvatest kauplustest. See tähendab, et seitse (!) lõunanaabrite kauplust müüb üle poole sellest kogusest, mis 1500 kauplust Eestis kokku.

Eelneva valguses paistab eriti jäärapäisena argument, et tegelikult ei olegi alkoholitarbimine kasvanud, vaid inimesed lihtsalt varuvat rohkem. Et piirilt alkoholi soetamine kasvab pidevalt, siis on ebareaalne, et inimesed on alates eelmisest aastast Lätis iga kuu ainult alkoholi varumas käinud. Selle loogika kohaselt peaks kõikidel Eesti inimestel olema keldrid, panipaigad ning sõprade ja sugulaste maakodud laeni kaste täis laotud.

Tundub vähetõenäoline. Pigem on reaalsus see, millele ka konjunktuuriinstituut oma uuringu tutvustuses viitas: rumala maksutõusuga loodi Euroopas teadaolevalt kõige kiiremini arenenud piirikaubandus. Mis omakorda soodustas korraga suurte koguste ostmist ja ka tarbimist.

Sellise poliitilise jonni juures on kõige kurvastavam suutmatus oma tehtud valearvestusele otsa vaadata ja astuda samm tagasi, minemaks edasi õiges suunas. Siinkohal rõhutan, et ma ei ole igasuguse aktsiisitõusu vastu. Probleem on just mullune, massilise piiriralli tekitanud ning Eesti kohalikku kaubandust rõhuv drastiline tõus. Tõus, mis meie naabreid Soomes šokeeritult pead kratsima pani ja naabreid Lätis üha enam muhelema ajab.

Tootjana osalesime alkoholipoliitika rohelise raamatu töögruppides ning nõustume selle, Eesti valitsuse rahvatervise alusdokumendina kinnitatud raamatu aluspõhimõtetega. Roheline raamat sätestab, et aktsiisitõusud peavad olema järk-järgulised ja pikaajalise vaatega ning lähtuma põhimõttest, et alkoholi hind peab käima kaasas elukalliduse tõusuga. Samuti lepiti juba 2014. aastal kokku, et maksustamisel tuleks arvestada ka naaberriikide hinnataset.

Meie pakutud lahendus on lihtne ja see näitab teiste riikide kogemusele tuginedes, et piirikaubandust on võimalik tagasi pöörata. Selleks tuleb Eestis aktsiise langetada Lätiga konkurentsivõimelisele tasemele. See tähendaks jaekaupluses õllekohvri puhul praeguse kahekordse hinnavahe asemel ühe- kuni kaheeurost erinevust Eesti ja Läti vahel. Inimestel puuduks sel juhul stiimul Lätti sõita ning sealt korraga ülisuurt kogust kaasa osta.

Usutavasti taastuks sellega ka varasematel aastatel konjunktuuriinstituudi uuringus kajastunud tarbimise langus­trend. Elu läheks edasi. Pettunud poleks ei kohalikud tarbijad ega põhjanaabritest turistid, kes praegu mujalt ostuvõimalusi otsivad. Maakauplused ja kohalik ettevõtlus saaks edasi kesta. Tootjad ja turismisektor saaks taas reele. Kui vaid seda jonni ees ei oleks.

Tagasi üles