R, 9.12.2022

Kaugelt ja lähedalt, ehedalt ja kargelt, zombifolki takkapihta

Margus Haav
, reporter
Kaugelt ja lähedalt, ehedalt ja kargelt, zombifolki takkapihta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Bombino esineb reedel kell 23 A. Le Coq Kirsimäe laval.
Bombino esineb reedel kell 23 A. Le Coq Kirsimäe laval. Foto: Ron Wyman

Paljud artistid rihivad oma uute albumite ilmumist Viljandi pärimusmuusika festivaliks. Erandiks ei ole ka tänavu, kui oma värsket materjali tutvustatakse. Sakala valis nendest välja kolm.

Tagasihoidlik staar

Praeguses globaliseeruvas maailmas on raske eksootilisena mõjuda. Nigerist pärit Bombino suudab seda siiski. Oma uhke djellaba lehvides kitarriga laval loitsiv tuareeg Bombino on efektne vaatepilt mis tahes maailmanurgas. Mul on siiralt hea meel, et pärast mitmendat-setmendat aastat on Viljandis laval artist, kelle nimi on tuttav üle ilma ja seda mitte ainult kõrbebluusi fännidele.

Bombino on oma kuuendal albumil tagasi juurte juures. Kui vahepeal on ta plaadistanud koos The Black Keysi ninamehe Dan Auerbachiga («Nomad» 2013) ja Dirty Projectorsi bossi David Longstrethiga («Azel» 2016) USA-s, siis «Deran» on salvestatud Aafri­kas Casablancas asuvas stuudios, mille omanik on Maroko kuningas Mohammed VI ning mis on järjekordne tõestus sellest, kui rabavalt andekas ja pühendunud on see tagasihoidlik ja viisakas mees.

Bombino kuues kauamängiv «Deran». Partisan Records
Bombino kuues kauamängiv «Deran». Partisan Records Foto: Plaadiümbris

Iga Bombino uut albumit kuulates on selge, et ta on teel nii otseses kui kaudses mõttes, kombib uusi stiile ja lähenemisnurki, kuid jääb kõike seda tehes täiesti ehedaks. «Deran» on praegu USA plaadiostjate piibli Billboardi maailmamuusika edetabelis esikümnes ja mulle aasta üks huvitavamaid, haaravamaid ja emotsionaalsemaid kogumikke.

Bombino on tuareeg, tuareegid on läbi sajandite tuntud kui karmid sõdalased, kes on pidanud oma elu ja olemasolu eest võitlema viimased 2000 aastat. Sellegipoolest ei reklaami Bombino end kui metsik mõõgaga sõdalane valgel hobusel, pigem vastupidi. Ta on näinud enda ümber surma, ta on pidanud põgenema enda ja oma lähedaste elu eest, kuid kitarri ei pea ta teps mitte relvaks. Kitarr on Bombinole haamer, millega üles ehitada oma tuareegi kodu. Tema kitarris on tohutu energia, sõnades suur vägi, aga ta teab suurepäraselt, et vägivald sünnitab vägivalda ja et raev ei ole lahendus. Mida lähemalt oled kokku puutunud vägivallaga, seda rohkem saad sellest aru.

«Deran» pakub rokki, etnot, bluusi, funki ja Bombino enda leiututud tuareggae’t. Sajaprotsendiliset tamašekikeelne «Deran» on nii globaalne kui lokaalne, siin on kõrbe kuumust, liiva kriginat, oaasi kargust ja vee kosutavat jahedust. «Deran» (tõlkes «head soovid») on oma võimete tipul oleva muusiku hiilgav ja küps avaldus.

Hinne 9/10

Tihedalt Viljandiga seotud Puuluupi saab festivalil näha koguni kolmel päeval. Esimene kontsert on neljapäeval kell 20 Viljandi pärimusmuusika aidas, reede öösel vastu laupäeva kell 24 Viljandi pärimusmuusika aidas ja laupäeval kell 21.30 lossimägedes Telia Kaevumäe laval.
Tihedalt Viljandiga seotud Puuluupi saab festivalil näha koguni kolmel päeval. Esimene kontsert on neljapäeval kell 20 Viljandi pärimusmuusika aidas, reede öösel vastu laupäeva kell 24 Viljandi pärimusmuusika aidas ja laupäeval kell 21.30 lossimägedes Telia Kaevumäe laval. Foto: Taavi Arus

Zombifolgi metatasandid

Täpselt Viljandi pärimusmuusika festivaliks oma debüütalbumi vinüülversiooni valmis saanud Eesti viimaste aastate originaalseim ja võluvalt veidraim kollektiiv Puuluup on omamoodi fenomen. Puuluup on Ramo Teder (vahel ka Pastacas, elab Soomes) ja Marko Veisson (antropoloog, sageli Ghanas välitöödel). Puuluup on Hiiu kandle ansambel. Justkui.

Kandlejõhvide võnked kihutatakse juhtmepundart pidi luuperisse ja efektiplokkidesse. Mis meestel peas võngub, pole võimalik öelda. Repertuaar on oma, viited süüdimatud, allikad sageli tuvastamatud. Folk kui selline on ammu kurioosumist peavooluks saanud, Puuluup voolab ka, aga ei ole peavool, ei ole folk ega tahagi olla. Hiiu kandle mängimise traditsioon oli meil vahepeal välja surnud ja kandlele endale muldki peale kraabitud. Nii nimetabki Puuluup ennast zombifolgiks.

Puuluubi album. «Süüta mu lumi». Õunaviks
Puuluubi album. «Süüta mu lumi». Õunaviks Foto: Plaadiümbris

Hiiu kannel on samas pärimuspill, Puuluup aga ei korda puristlikult pärimust. Ekstsentriline Puuluup loob moodsat pärimust. Ja propageerib samas Hiiu kannelt. Nii palju metatasandeid! Nende muusikaline emakeel on pärit sellistelt bändidelt nagu ABBA ja Kino, Vennaskond ja J.M.K.E.

Ramo oletab ise, et Puuluubis toimib kaks dialoogi, üks nende endi vahel, teine publikuga. Pole olemas kahte ühesugust Puuluubi kontserti. Puuluup on vaba ja sundimatu, meloodiad voolavad vulinal, struktuurid vormuvad justkui iseenesest, rütm pulseerib orgaanilises rütmis. Hiiu kandle muusikalised võimalused on võrdlemisi napid, džässi­standardeid ära parem üritagi. Puuluup ei lase ennast sellest muidugi segada. Reibas Puuluup ongi mäng, köitev ja puhas. On situatsioonikomöödiat ja puhast absurdi, vahel isegi palagani, aga tervik kukub ikka kuidagi mõistatuslikult intellektuaalne välja. Valgusest ja varjudest võbelev isepäine «Süüta mu lumi» on Eesti tänavuse muusika-aasta olulisemaid albumeid.

Hinne 9/10

AR-GOD esineb neljapäeval kell 17 Viljandi pärimusmuusika aidas ja laupäeval kell 16 Viljandi Jaani kirikus.
AR-GOD esineb neljapäeval kell 17 Viljandi pärimusmuusika aidas ja laupäeval kell 16 Viljandi Jaani kirikus. Foto: Erakogu

Ehe ja karge

Etnoprojektiga AR-GOD puutusin esimest korda kokku ühes žüriis osaledes. Mulle oli nimi täiesti võõras, teistele samuti, ometi olid koos folgiskeenes üsna kõrvuni sees olevad inimesed. AR-GOD on suutnud oma asju tõepoolest nii tagasihoidlikult ajada, et nende esimene ja seni ka ainus, juba möödunud aasta alguses ilmunud kauamängiv hakkab vist alles nüüd natuke laiema üldsuse ette jõudma. Ja see on väga tore, sest see on ülimalt ehe kraam, mis tegelikult ongi ehe etno, mida pole moodsate elektrooniliste vidinatega täiendatud ja võimendatud. Trio kogunes 2014. aastal, mil Tartus said kokku Maria Korepanova (laul, parmupill, trumm), Nikolai Anisimov (laul, vihmapill) ja Toivo Sõmer (kandled, mandoola, etnilised trummid). Trio repertuaar koosneb põhiliselt Udmurdi eri piirkondade mitmehäälsetest rahvalauludest, mida on improvisatsiooniliselt põimitud soome-ugri ürgsete meloodiatega. Lauluseaded on õppinud kõrva jaoks nüüdisaegses võtmes, aga üldiselt on tegu ühe ehedama ja ehtsama kollektiiviga, mida festivalil kuulata ja vaadata saab.

AR-GOD-i debüütalbum «Songs of Udmurts, Bessermans and
Estonians». Ise välja antud
AR-GOD-i debüütalbum «Songs of Udmurts, Bessermans and Estonians». Ise välja antud Foto: Plaadiümbris

Kust aga tuli nimi? Trio ise seletab seda nii, et silbipaar AR-GOD on kultuuriliselt oluline nii põhja- kui lõunaudmurtidele. AR tähendab kalendriaastat ja on ka türgikeelne vaste udmurdile. Sõnaosa GOD esineb tihti põhjaudmurdi ja bessermanide pärimusmuusikas. Ja kui kaks silpi kokku liita, siis tähendab AR-GOD kalendrit.

Tasakaalukas ja karge debüütalbum rahvamuusikat ei lahusta ega romantiseeri üle. Rahvamuusika ja üldse muusika kvaliteedi tunnus on see, kuidas tervik toimib. AR-GOD-il on see väga hästi ja maitsekalt paigas. Pealtnäha lihtne, karge ja liigutav, kuid samas seotud looduse, põliskultuuri ja ohustatud rahvastega.

Hinne 8/10

Märksõnad
Tagasi üles