/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2011/10/04/779254t1h120d.jpg)
Karksi-Nuia serval asuva Piiri talu õues tervitab meid esimesena väike valge ennastunustavalt haukuv koer. «Sipsik, lõpeta ära,» hüüab viiv hiljem kohale jõudev peremees Lembit Kaljura. «Sipsik on väike koer, ajule temas eriti kohta ei ole, aga oma töö teeb ära,» lisab ta muheldes.
Vahvaid ütlemisi tuleb Lembit Kaljura suust hiljem veel ridamisi. Kõnelemise kunsti on ta treeninud juba 1995. aastast, mil Piiri talu hakkas Viljandi turul järjepidevalt köögivilja müüma.
«Pakume kapsast, kartulit, peeti, porgandit, kaalikat, nuikapsast, lillkapsast, naerist, brokolit, porrulauku, tilli ja kahte sorti sibulat,» tutvustab ta kaubavalikut.
Kümnekilone kapsapea
Piiri talu köögiviljapõllul selgub, et kõik muu on sealt juba koristatud, ainult kapsast jagub veel oktoobri lõpuni. Peremees võtab vaheda väitse, lõikab ühe hiigeleksemplari varrelt ning hüpitab seda rõõmsalt.
Hoovi naasnud, otsib ta kaalu, et jõmaka raskust kindlaks teha. Meie pakkumised nunnu kaalu kohta jäävad kaheksa ja kaheteistkümne kilogrammi vahele. Õige arv on kümme.
Lembit Kaljura ütleb oma talul olevat köögivilja all hektari jagu maad. Kunagi oli kolm korda rohkem, aga paraku on tulnud pinda aasta-aastalt koomale tõmmata. Osa kaupa ostetakse kodust, aga enamiku müüb peremees Viljandi turul, ehkki seal on nõudlus ajapikku vähenenud.
Üheks põhjuseks peab Kaljura seda, et inimesed on hakanud vähem aedvilju tarbima. Kui kunagi kasvatati Piiri talus igal aastal 60 000 kapsataime, siis nüüd kõigest 15 000. «Varem ostsid suure osa kapsast need, kes soovisid seda hapendada. Kui nemad tegevuse lõpetasid, kahanes minu kapsaväli järsult,» selgitab ta.
Teiseks toob peremees esile tõiga, et poekettides on köögivili märksa odavam. «Ma ei suuda konkureerida Hollandi põllumeestega, kes saavad umbes kuus korda rohkem eurotoetust. Ühtlasi on neil riiklik tugi ja kliimagi on soodsam,» nendib Mulgimaa aiandustalunik.
Hulgiostjad nöörivad
«Õnneks on umbes viis protsenti inimesi Eesti kaubale truuks jäänud ja ostab ikka turult. Tänu nendele me elus püsime,» märgib Kaljura. «Kui varem muretseti koju talvekartul, siis nüüd soetab seda keldrisse vaid 15 protsenti elanikke. Enamik eelistab osta kartuleid talv läbi suurtest kaubanduskettidest, teised soetavad neid turult. Inimesel ei ole enam aega ega viitsimist minna keldrist kartuleid tooma,» kahetseb köögiviljakasvataja.
Aastaid tagasi pakkus Piiri talu kaupa ka hulgiostjatele, aga seda aega meenutab Lembit Kaljura kibedusega. «Vahepeal läks lausa mõnitamiseks. Ühel talvel pakkusid kokkuostjad nii väikest hinda, et mul ei tasunud kapsaid isegi puhastada ega pakendada. Otsustasin need selle asemel viia sõbra loomadele söödaks,» räägib ta.
Talunik jutustab, et koormast maha kallutatud kapsad sai kohe loomadele ette viia. Mõistagi tundub see raiskamisena, aga just nõnda asjalood olid. «Omal ajal on ju Eestis piimagi maha valatud,» tõdeb Kaljura.
Piiri talu peremees räägib tänutundega sõpradest, kes on teda palju aidanud. Algusajal, üle poolteise kümnendi tagasi, kui Piiril hakati porgandit ja kapsast kasvatama, polnud talul ei traktorit ega põllutööriistu. «Sõbrad aitasid — nendeta seda talu ei oleks,» nendib Lembit Kaljura.
Köögiviljakasvataja lisab, et talunikud müüvad saadusi tänapäevalgi pahatihti omahinnaga või isegi alla selle. «Neil on suurte kettidega lepingud ja valida pole võimalik. Tihti on talunikud seotud liisingumaksetega: ühtedel on pandis talu, teistel kuivati või põllutööriistad.»
Köögivili on tervise varaait
Seda, et värske kodumaine köögivili turgutab tervist, teame kõik. Piiri talus hoitakse seda tarkust aus, perenaine Liivi Grossthal on aegade jooksul köögis toimetades mõelnud välja hulga huvitavaid retsepte, mida jagatakse lahkesti ka turul.
Ühe esindusroana reklaamib Piiri talu rahvas sibulašnitslit. Selle valmistamiseks soovitab perenaine lõikuda suure salatisibula umbes sentimeetripaksusteks viiludeks, puistata neile kartulimaitseainet ja praadida lõigud mõlemalt poolt pruuniks.
«Serveerige neid hapukoore ja röstsaiaga,» õpetab Liivi Grossthal, ent lisab, et seda kraami võib süüa liha asemel ka kartuli ja kastmega. «Pimeproovil on sibulašnitslit kiitnud ka need, kes tavaliselt sibulat ei söö,» ütleb ta muheldes.
Nuikapsast soovitab Piiri talu rahvas praadida kümme minutit õlis, nii et see mõlemalt poolt pruunistub, lisada vorstilõigud ning puistata peale murulauku, majoraani või pitsamaitseainet. Kui panna nuikapsale hapukoort, sobib seda süüa saiaga kohvi kõrvale.
Brokoli, vähki pärssiva toimega kaltsiumipomm, passib grillroogade juurde, kuid ei pruugi igaühele kohe meeldida.
Piiri talu iluaias püüavad pilku põnevad ronitaimed. Uhkeim on kuivanud hõbekuuse najal sirguv Mehhiko vanikkuljus, mis küünitub seitsme-kaheksa meetri kõrgusele. Seda taime kastab ja rammutab peremees soojal ajal mitu korda nädalas nagu sealsamas kõrval triiphoones oma tarbeks kasvatatavaid kurke, tomateid ja arbuusegi.
Lembit Kaljura sõnutsi hakkab Mehhiko vanikkuljus õitsema juuli lõpul. Õisi on massiliselt külmade tulekuni — avanedes on need valged, hiljem muutuvad järjest lillakamaks. Kodumaal Mehhikos tolmeldavad vanikkuljust koolibrid, Eestis see tavaliselt seemneid ei anna.
Seemneid on Kaljura ostnud vähemalt 15 aastat poest ning müünud omakasvatatud taimi ka teistele Karksi-Nuia inimestele. «15.—20. märtsi paiku külvan ja mai keskel istutan maha. Esialgu panen katteloori ka ümber, et esimesed kevadkülmad ära ei võtaks,» räägib ta.
Toavaher otsib uut kodu
Pilkupüüdvaid ronitaimi on Piiri talu iluaias teisigi. Külalisi tervitavad lõhislehine lehtertapp, aktiniidia ja tanguutia elulõng. Aktiniidiamarjad, ehkki maitselt läägevõitu, on aedniku jutu järgi C-vitamiini sisalduse poolest võrreldavad astelpajuga. Tanguutia elulõnga kollaseid laternaid kiidab Lembit Kaljura vahvateks vuntsideks. Puhkenurga kohustuslik element metsviinapuu on sügisel iseäranis värviküllane.
Üht punaste õitega potitaime nimetab Lembit Kaljura kodutuks: kasvuhoone nurgas koha leidnud toavahtra annaks ta meeleldi kellegi teise hoolde. «Meil ei ole talle õiget kohta, sest toas ei ole piisavalt valgust, kasvuhoones jällegi napib ruumi ning soojust on suvel tihti ülearu,» räägib ta taimest, mis on suvi läbi usinalt õisi näidanud.