Kommentaar: Igavene Putin

Allan Espenberg

FOTO: Erakogu

Hiljuti sai Venemaa suurima ja valitseva erakonna Ühtne Venemaa kongressil selgeks, et Dmitri Medvedevi järglasena tõuseb taas troonile Vladimir Putin. Tema riigipeaks saamine vajab veel ainult formaalset kinnitamist tuleva aasta presidendivalimistel.

Seda, et Putin kandideerib pärast üht vahelejäänud ametiaega taas presidendiks, võis oletada. Ega ta ilmaasjata lasknud presidendi ametiaega pikendada neljalt aastalt kuuele — seda tegi ta ikka enda tarvis, et võiks nautida riigitüüril olemist kaksteist aastat ühtejutti. Aga alles 24. septembril sai nii Venemaale kui kogu maailmale täiesti selgeks, et Putin võtab taas presidendikoha. On vaid üks inimene, kes ei tea, et Putin jälle presidendiks tõuseb. See on keskvalimiskomisjoni esimees Vladimir Tšurov, kelle meelest võib valimistulemus olla ettearvamatu.

Teatavasti oli Dmitri Medvedev, kes sai ametisse 2008. aastal ja lahkub 2012. aastal, presidendina Putini isiklik valik. Kuigi ametlikult valis Medvedevi presidendiks rahvas, siis sisuliselt nimetas Putin ta ainuisikuliselt ametisse. Mida Putini suust kuulda on, seda võttis ja võtab vene rahva enamik puhta kulla ja absoluutse tõena. Kui Putin oleks näiteks neli aastat tagasi kinnitanud, et presidenditoolile sobib kõige parimini karupoeg Miša, militsionäärist onu Stjopa või Surematu Kaštšei, siis suure tõenäosusega oleks rahvas mõne neist tegelastest pikemalt mõtlemata riigipeaks ka valinud.

Millistele kriteeriumidele pidi 2008. aastal valitud president eelkõige vastama, et Putin oleks rahul? Ta asus juba varakult oma järeltulijat otsima ja võimalikke kandidaate vaagima. Putin on üsna väikest kasvu ja seepärast pidi presidendiks kandideerija olema temast lühem või vähemalt sama kasvu — tal poleks ju sobinud presidendiga rääkides vaadata ülespoole, see oleks olnud alandav.

Teiseks pidi riigipeaks vannutatav inimene olema üdini ustav Putinile ning täitma kõiki tema korraldusi. Selle tingimuse täitmist on loomulikult keeruline tagada nelja pika aasta jooksul — nii kaua kehtis seni Venemaal presidendi ametiaeg. Ajaloost on teada juhtumeid, kus läbi ja lõhki truuks peetud sabarakk hakkab peremehele vastu ja nurjab tema edasised karjäärikavatsused. Putini õnneks Venemaal seekord midagi sellist ei juhtunud. Medvedev pidas oma lubadusest Putinile täielikult alluda kenasti kinni.

Kuigi Medvedevil ja Putinil oli viimase nelja aasta jooksul ka lahkhelisid, võiks praegu arvata, et tegemist oli osava näitemänguga, mida etendati rahvale ajakirjanduse vahendusel. Nii püüti jätta muljet, et mõlemad Venemaa riigijuhid on isepäised ja poliitiliselt haritud ning sobivad ülihästi tandemina riiki valitsema.

Kui Medvedev veidi enam kui nädala eest valitseva partei kongressil teatas, et soovitab presidendikohale taas Putinit, ei osanud ta ühtäkki nimetada põhjust, miks ta noore mehena ise riigipeaks ei kandideeri ja vabatahtlikult eemale tõmbub. Alles mõni päev hiljem andis ta üllatusintervjuu, milles avaldatud loobumispõhjus on napakamatest napakaim. Kuid midagi pidi Medvedev avalikkusele teatama ja seetõttu usutlus korraldatigi.

Nimelt väitis Medvedev mainitud intervjuus, et kuna Putini toetusprotsent on tema omast suurem, peakski just Putin presidendiks hakkama. Kui sellest väitest tõemeeli lähtuda, ei saaks mitte kunagi mitte üheski riigis presidendikandidaate olla üle ühe, sest ainult ühel isikul saab olla suurim reiting. Medvedev jättis mainimata, et kandidaadi oskusliku kampaania puhul võivad toetusprotsendid muutuda: viimane võib tõusta esimeseks ja esimene langeda põrmu. Pealegi on presidendivalimised Venemaal ju alles poole aasta pärast, nii et ka aega oleks olnud enam kui piisavalt.

Teisalt pole Putini ja Medvedevi toetusprotsent sugugi katastroofiliselt erinev. Kui veel kolme aasta eest oli Putini reiting Medvedevi omast tõepoolest mitu korda suurem, siis käesoleval aastal korraldatud küsitlused näitasid, et see vahe on tublisti vähenenud.

Putini šansse taas presidendiks tõusta ei näi esialgu küll miski ohustavat ja seetõttu on hakatud temast rääkima kui suurest Putinist, igavesest Putinist või surematust Putinist.

Kui Putin 2024. aastal neljanda ametiaja lõpetab, on ta 70aastane ja järelikult oleks tal üht ametiaega seejärel vahele jätta riskantne. Nii võib Putin uuel ametiperioodil tühistada põhiseaduse piirangu, mis lubab ühel isikul olla riigipea vaid kaks ametiaega järjest.

Tagasi üles