Ametnikud ei saa haigest rebasest jagu

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Viljandi äärelinnas Peetrimõisas luusib ringi ilmselt kärntõppe haigestunud rebane, kuid seaduste tõlgendamine ei ole lubanud sellist looma linnas püüda.

Nii elabki koduloomadele nakkusohtlik metsloom linnas, teeb, mis ta iganes tahab, ning luusib seal, kus hing vaid ihkab — kui just mõni julge linlane, kes piinliku täpsusega kõiki seadusepügalaid ei järgi, looma haiguslugu malakaga ei lõpeta.

Peetrimõisa elanik Katri Smitt ütles, et tema on haiget rebast oma kodukandis liikumas näinud paar nädalat.

«Loom käib kartmatult nii tänavatel kui hoovides, ta on äärmiselt kõhn ja karvutu, pikk saba paljas nagu rotil,» kirjeldas Smitt. «Nigula metsloomade turvakodust öeldi minu küsimuse peale, et rebane on ilmselt kärntõve ohver ja ravida pole teda võimalik. Kõige parem oleks selle looma piinad lõpetada.»

Paraku ei leidu ametkonda, kes oleks nõus letaalse loomuga töö oma õlule võtma või haige looma lihtsalt metsa toimetama. Üks amet viskab kivi järgmise kapsaaeda ning lõpuks jääb süüdlaseks kiretu seadus. Kui jääb.

Päästeamet aitab terveid abituid

Lõuna-Eesti päästekeskuse avalike suhete büroo juhtivspetsialist Marek Kiik ütles, et päästeamet aitab terveid, ent linnas hätta sattunud loomi. Ta tsiteeris looduskaitseseaduse 62. paragrahvi, mis käsitleb seda, kuidas käituda abitusse olukorda sattunud loomaga.

Seaduses on kirjas, et looma abitut olukorda põhjustavate asjaolude kõrvaldamist ning abitusse olukorda sattunud või vigastatud looma vedu ning loodusesse tagasiviimist korraldab päästekeskus või keskkonnaamet; vigase või haige looma elujõulisuse taastamist korraldab keskkonnaamet.

«Nii on ka tegelikkuses, et kui linna sattunud loom on terve, siis saame ta loodusesse viia,» sõnas Kiik. «Näiteks kui loom on auku kukkunud, aitame ta välja ja juhatame loodusesse tagasi.»

Juhtivspetsialist tõdes, et päästjatel pole pädevust haige looma seisundit hinnata ning teisalt kujutab too endast ohtu päästjate tervisele.

«Kui tekib kahtlus, et loom on haige, läheb vaja keskkonnaameti spetsialisti. Enamasti on omavalitsusel leping piirkonna veterinaariga, keda välja kutsuda ja kes oskab looma seisundit hinnata,» rääkis ta.

Kiik lisas, et päästjad saavad anda masinaid ja seadmeid, et spetsialistide nõuannete järgi looma vedada või muul moel aidata.

Viljandimaa veterinaarkeskuse peaspetsialist Velta Riisalo ütles, et sel ametil pole linnas elutseva haige metslooma püüdmiseks ja aitamiseks võimalusi.

«Meie sellega ei tegele,» lausus ta. «See on ikkagi päästeameti ja omavalitsuse ülesanne.»

Riisalo sõnul on veterinaarkeskuse töö võtta ja analüüsida proove ning teha uuringuid.

«Metsloomade kärntõbe põhjustab naha parasiitlest ja haigus nakkab ka koduloomadele, kuid see pole eluohtlik ning on ravitav,» lisas ta. «Ravita metsloom jääbki haigust põdema ja võib tüsistuste tõttu surra. Seni teada olevate andmete põhjal kärntõbi inimesele ei nakka.»

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni jahindus­spetsialist Aleksander Siimenson tähendas esmalt, et kõnealust rebast ei saa võtta kui haiget looma, vaid teda võib tituleerida hulkuvaks.

Siimensoni sõnul peab linna territooriumil hulkuva metslooma küsimuse lahendama  omavalitsus. Kuuldes, et päästekeskus viitas looduskaitseseadusele, milles haige loomaga tegelemine on siiski ka keskkonnameti rida, vastas Siimenson pärast mõningast pausi: «Tegelikult ei ole see meie rida.»

«Keskkonnaamet tegeleb jahiulukitega ega saa linna territooriumil mitte midagi ette võtta,» lisas ta. «Linn ei ole jahipidamiseks mõeldud maa. Ükski jahimees ei lähe sinna rebast taga ajama. On juba olnud kohtujuhtumeid, kus jahimehed on mööda päid ja jalgu saanud, sest on appi läinud.»

Linnavalitsus soovitab seadust muuta

Viljandi linnavalitsuse keskkonnaspetsialist Inga Nõmmik ütles, et on oma esimesest tööpäevast kaks aastat tagasi linnas hulkuvate rebaste teemaga kokku puutunud.

«See on kõneks ka teistes linnades,» teadis ta. «Paraku ei reguleeri seadus linnas elavate jahiulukite kinnipüüdmist ja loodusesse viimist.»

Nõmmiku ütlemist mööda ei mängi rolli see, kas tegu on haige või terve loomaga — linn pole metslooma elukoht.

«Linnavalitsuse käed jäävad linnas metslooma püüdmisel aga lühikeseks,» nentis ta. «Linna territooriumil ei tohi jahti pidada, seda ei luba keskkonnaamet. Jahiseaduse kohaselt ei ole tiheasustusala jahimaa, kuid ei leidu ju kedagi teist, kes linnas metslooma kinni püüaks. Ongi surnud ring.»

Viljandi linnavalitsus võttis ette ja koostas jahindusseaduse muutmiseks ettepaneku, mille edastas kevadel Eesti linnade liidu kaudu keskkonnaministeeriumile.

«Teatud olukordades — nagu sellegi haige rebase puhul — peaks keskkonnaamet andma jahimehele loa linnas metsloom kinni püüda,» leidis Nõmmik. «Linnade liidu andmeil on ministeerium meie ettepaneku arutellu võtnud, aga see on praegu ka kõik.»

Ministeerium: seadust pole vaja muuta

Keskkonnaministeeriumi pressiesindaja Brita Merisalu avaldas imestust, et Viljandi linnavalitsus pole kätte saanud vastust, mille ministeerium oli juba mai lõpul linnade liidule läkitanud.

Merisalu ütles, et Viljandi ettepanek lükati tagasi, sest omavalitsuse korralduse seaduse järgi on linna ehk teistele tiheasustusaladele sattunud ulukite üle otsustamine jäetud omavalitsusüksuste korraldada.

«See tähendab seda, et just omavalitsus saab otsustada, kuidas linna sattunud metsloomadest vabaneda,» kinnitas ta. «Probleemsete metsloomadega tegelemisse saab omavalitsus kaasata jahimehi, politsei- ja turvatöötajaid, kellel on vajalikud oskused ja teave. Nõnda on näiteks teinud Kuressaare linnavalitsus.»

Ministeeriumi asekantsler Andres Talijärv märkis linnade liidule antud vastuses muu hulgas, et linna territooriumi puhul pole tegemist jahimaaga ning seega ei peeta linna või teistele tiheasustusaladele tunginud ulukite jälitamist, püüdmist, tabamist või surmamist jahipidamiseks.

«Ulukite nägemine ja kohtamine linnas on paratamatu,» lisas ta. «Omavalitsused ja linnaelanikud peaksid seda senisest enam arvesse võtma.»

Tagasi üles
Back