Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/02/10/15131566t1hc089.jpg)
/nginx/o/2018/07/20/10958853t1h0727.jpg)
Lõppeval nädalal küsisid pealinna kolleegid minu käest nii omavahel kui avalikult, kas Viljandist on saanud Eesti kuritegevuse pealinn ja narkomaania kants. Ma keeldusin seda uskumast.
Tõsi, eelmise nädalavahetuse sündmused Viljandis ja ka meie kaaslinlastega Ukrainas asetleidnu näitasid selgelt, et kõik pole sugugi parimas korras. Narkosurmad, inimese süütamine ning hukkumine ülimalt õnnetu komistamise tagajärjel – kõik need juhtumid juhtisid tähelepanu mingile suurele probleemile. Aga ma ei usu, et see must nädalalõpp oli iseloomulik just Viljandile.
Ma ei ole nii naiivne, et usuksin Viljandi narkopuhtusesse. Kindlasti on siin müüjaid ja tarvitajaid. Aga meie mured ei ole võrreldavad suurlinnade omadega. 2017. aastal oli Viljandis kaks juhtumit, kui kiirabi pidi süstima teadvuseta leitud patsiendile naloksooli. See on ravim, mida manustatakse üledoosi korral. Sakalale on ka teada, et vähemalt üks, kellele see süst tuli teha, oli siit bussiga läbi sõitnu. Tallinnas tehti samal ajal 2500 säärast süsti. Ja kogu Eestis suri eelmisel aastal narkootikumide üledoosi tõttu eri andmetel 110–117 inimest. Ma ei mäleta, et üle-eestiline meedia oleks neile surmadele pööranud sama suurt tähelepanu kui eelmise nädalalõpu traagilisele vahejuhtumile Ukrainas.
Aga nii see vist ongi. Viljandi on piisavalt pisike selleks, et kõik oleks peopesal, ning kui keegi tabatakse narkojoobes või sootuks üledoosiga, siis on see jututeema. Kui sama juhtub Tallinnas, ei peeta seda kõneväärseks. Tundub, et erinevalt suurematest linnadest Viljandi puhtusesse veel usutakse – miks muidu meiega seotud juhtumid kõikjal Eestis laia kõlapinda pälvivad.
Ärge saage valesti aru: ma ei eita narkoprobleemi ja eriti nii-öelda peotablettide kerget kättesaadavust. Just viimane nädal on Sakalale toonud tavapäratul hulgal vihjeid linnas toimetavatest noortest, kes oma edeva eluga sotsiaalmeedias silma paistavad ja kelle legaalsed sissetulekud ei tohiks seda justkui võimaldada. Meile on tulnud vihjeid nende inimeste seotusest narkootikumidega. Ajaleht ei saa politseiuurimist enda peale võtta. Paraku on sellega pisut kehvasti, sest narkokuritegusid uuritakse Tartust ning üksikute müüjate asemel jahitakse grupeeringuid. Pole sugugi võimatu, et omaette hoidvad tegijad toimetavad siin üsna rahulikult.
Kui võtame teemaks peksmise ja inimese süütamise, siis see oli Viljandile väga erandlik juhtum, millesarnast varem pole olnud. Tegelikult on Viljandi rahulik ja turvaline koht, kus võib hirmu tundmata ka keset ööd läbi linna jalutada.
Üks asi on küll, mis Viljandit paljudest teistest linnadest eristab. Kui suvel läheb ilm kuumaks, hakkavad meil juhtuma sellised kohutavad lood nagu läinud nädalalõpul. Ja see ei ole öeldud naljana. Selle kohta on isegi statistika ja nii on see olnud juba aastakümneid. Kuumi suvesid jätkub meile aga harva. Selline soojalaine nagu praegu polnud meid kuus viimast aastat tabanud. Seega tulevad ka kuuma ilmaga seotud pahandused meile üllatusena. Ning kuidagi kummaline oleks hakata Viljandis tegema plaane ja ettevalmistusi, et olla valmis kuumusega saabuvaks turvariskiks.