Tänase «Tiritamme» toredad jutud ja vahvad pildid on paberile pandud õige ammu: siis, kui paljude vanaemad ja vanaisadki polnud veel sündinud.
Tiritamm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli aeg, mil polnud isegi televisiooni, rääkimata internetist. Ometi elasid ja rõõmustasid tolle aja mudilased ilmselt sama siiralt kui nende eakaaslased praegu. Tõsi küll, nende igapäevaelu oli teistsugune ja kindlasti raskem kui nüüd. Loe ning sa veendud selles ise.
Minu koer
Minul on kodus ilus must koer. Tema nimi on Vudi. Vudi on väga tark koer. Ta mõistab sitsida, teretada ja küsida.
Kui juhtun jääma karja magama, on Vudi minu eest ise karjas. Ta ei lase lehmi minna vilja ega teiste lehmade hulka. Kohe ajab Vudi nad säält ära, oma karjamaale tagasi.
Vudi on minu kõige parem sõber. Ta armastab mind rohkem kui ühtki teist. Kui ema mind vahel peksab, on Vudi kohe esimene abimees, kes mind tahab päästa.
Kui õhtul koju tulen, pean ma Vudit meeles. Ma panen lehmad lõõga ja annan Vudile süüa.
Endel Piir,
V klass,
1937. aasta
Minu tööpäev
«Maast üles!» hõikab ema varajasel suvehommikul. Hõõrun uniseid silmi, riietun, kuid uni on nii magus, et suure vaevaga saan toast välja. Magaks paar tundi veel, kui lubataks.
Teised niidavad õue all heinamaal. Õde on karjas. Minul tuleb minna kapsaaeda rohtu kitkuma. Igav on üksi rohtu kitkuda. Kaste tilgad sätendavad rohul.
Vaevalt on paarilt peenralt rohi kitkutud, kui ligineb söögiaeg, sest kell on pool kaheksa. Pääle söögi kitkun jälle rohtu, aga nüüd tuleb ema ka appi. Pole enam nii igav. Ema kitkub kiirelt, ka mina pean ruttama, et emast maha ei jääks.
Ligineb keskhommik. Kari tuleb koju. Õde tuleb ka kapsaaeda rohtu kitkuma. Ema läheb süüa tegema.
Keskhommikul magame veidi, siis aitame emal lehmi lüpsta. Võtame loogu kuni lõunani. Pääle lõunat lähen mina karja ja õde jääb rohtu kitkuma. Pikkamisi mööduvad tunnid.
Algul lehmad jooksevad parmude käes. Õhtuviluks jäävad nad aga vagusi sööma.
Murran kaseoksi ja teen vihtu. On ju saunalaupäev. Sammun karjaga koju, käes haljad värsked kase vihad. Õde aitab lehmad kinni panna. Heinalised tulevad koju.
Pärast lehmalüpsi sööme ja siis läheme sauna. Ammu oodatud laupäev on jõudnud!
Meete Brafman,
IV klass,
1930. aasta