Votele Kuusik pani teatri raamatusse

85-aastane Votele Kuusik heitis kolmapäeval enne kutsutud sõprade ette astumist pilgu oma raamatule, mille kokkupanekuks oli tal kulunud kaks aastat järjepidevat tööd. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Votele Kuusik on oma raamatus «Nukkudele ulatatud käed» kirja pannud kõik Viljandi nukuteatri inimesed ja tähtsamad hetked, fotodki on juures.

Autor kirjutab sisekaanel: «Pühendan selle raamatu kodulinna inimestele, kes kunagi ulatasid käed ja südamed nukkudele. Olid aastad 1947—1977.»

Nukuteatri alguse kohta saab lugeda kohe esimeselt leheküljelt. «Kui hakkaks ka nukunäidendeid lavastama?» oli küsinud Ugala teatri toonane direktor Enn Toona enam kui veerandsajast näitlejast koosnevalt kollektiivilt.

Esimeseks nukunäidendiks sai «Sipelgas ja Rohutirts», mis tuli lavale 17. jaanuaril 1948. Direktor oli selle kirjutanud Krõlovi valmi ainetel. Nukuteatri enda lugu algas 1955. aastal, kui Alice Mägi tõi lavale «Kolm põrsakest». Järgmisel aastal alustas Votele Kuusik kultuurimajas oma näitejuhitööd ehk nagu Siim Kärner samas raamatus ütleb: algas tee õnnelikku aeda.

Kes raamatut loeb, see näeb, et nukuteatri sünnilugu oli õige pikk.

Lehekülgi täidavad portreepildid lavastajatest, näitlejatest ja kujundajatest, kellest igaühel on nii Ugalas kui nukuteatris olnud sõna öelda. Omaette peatükk kirjeldab nukuteatrite festivale ning teine sõite väljapoole Eestit.

Vahelduseks on jälle fotomeenutused etendustest ning lood inimestest, kelle kätest need lavastused tulid.

Votele Kuusiku raamat annab ülevaate nukuteatri esimestest aastakümnetest. Sajandivahetus ja hilisem aeg jääb praeguste tegelaste kirjutada, sest kahe põlvkonna koostöö ei laabunud.