Efektiivne riik maarahva kulul

Arved Breidaks Foto: Erakogu

VÄIKESTE MAAKOMANDODE sulgemise nimekirja koostades lähtus päästeamet loogilisest arutluskäigust: kui inimesi on piirkonnas vähe, ei juhtu nendega kuigi palju õnnetusi ja järelikult ei ole tarvis neid päästa. Milleks on siis vaja päästemeeskonda?

Maakomandode järkjärguline vähendamine ja keskkomandode võimekuse suurendamine on süsteemne, tervele Eesti riigiaparaadile omane tegevus.

Ministeeriumid on järjekindlalt koondanud oma struktuure suurematesse keskustesse ning vähendanud avaliku teenuse pakkumist maal, sest seal ei ole piisavalt selle tarbijaid.

Loogika on lihtne. Avaliku teenuse omahind tõuseb mingis vallas või maakonnas ühel hetkel nii kõrgeks, et konstaablit, päästekomandot, perearsti või postkontorit ei ole seal enam otstarbekas ülal pidada — vastasel juhul muutub riik ebaefektiivseks.

Tõhusus on olnud Eesti majandamise ja avaliku teenuse rahastamise puhul tugev argument. Kui mingisuguse ameti struktuur on ministeeriumide arusaama järgi muutunud maksumaksjale koormavaks, on seda kõhklematult reformitud. Näiteid leidub kuhjaga, alustades kas või politseist ja lõpetades käsil oleva gümnaasiumireformiga.

KOONDAMISOTSUST TEHES lähtub riik firmades kasutatavast loogikast: iga asi peab end ära tasuma. Kui kolmel provintsiametnikul napib tööd, on odavam kaks lahti lasta, viia üks peakontorisse üle ning kohalik kontor sulgeda.

Inimesed, kes seni olid kasutanud selle väikese kontori teenuseid, peavad edaspidi sõitma suuremasse keskusse, kulutades avaliku teenuse saamiseks omaenda raha.
Päästekomandode sulgemine pole erand. Maainimesed, kelle lähedusest riiklik päästeteenistus ära viiakse, peavad leppima lisakuludega.

Kui kohapeal leidub tarmukaid mehi, kes suudavad moodustada vabatahtliku päästekomando, on seegi inimestele lisakulu — mis sellest, et riik toetab vabatahtlikke varustusega. Aega, mis kulub kadunud avaliku teenuse asendamisele, see neile tagasi ei anna.

See, et riik kaugeneb inimesest, ei ole opositsiooni sõnakõlks, vaid reaalsus. Ehkki päästeteenistusele leiti komandode säilitamiseks viimasel hetkel raha, on lahendus ühekordne ning hiljemalt aasta pärast on teema jällegi üleval.

Teisiti ei saagi olla, sest ministeeriumid käsitlevad maksumaksjat ja riigi efektiivsust ju samamoodi kui ennegi. Avalikku teenust plaanides võtavad nad aluseks ilmselge fakti, et enamik maksumaksjaid elab linnades ning järelikult tuleb teenus muuta võimalikult tõhusaks just linna maksumaksjatele.

See tähendab, et kui süsteemi ülalhoidmiseks raha napib, ei tõmmata kokku kõikjalt natuke, vaid vähendatakse avaliku teenuse pakkumist maakondades. Demokraatiaga on seejuures asjad korras, sest vähemus (maainimesed) allub enamusele (linlased), aga päris õiglane see siiski pole.

Muidugi on teenuse omahind maal kallim, kuid ministeeriumid ei tohiks vaadata mööda tõsiasjast, et ka maal maksavad inimesed riigimakse. Linnas ja külas kehtib ühetaoline tulumaks, kuid külaelanikud peavad kandma lisakulusid, et saada riigi lubatud teenuseid, mida linnas tarbitakse tasuta. See tähendab, et riigi arvates on inimesed ise süüdi, kui elavad maal.

POLE MÕELDAV, et riik hoiaks igas vallas päästekomandot ja politseijaoskonda, sest selleks pole ei raha ega vajadust. Küll aga peaks ta andma maksusoodustusi neile, kellel avaliku teenuse kättesaadavus on halb. Miks peaks maal makstama tulumaksu samas ulatuses kui linnas, kui selle eest ei saada samaväärset avalikku teenust?

Eelöeldu kehtib ka sotsiaalmaksu osa, ravikindlustuse kohta: protsent on linnas ja maal üks, kuid maal tuleb arsti juurde sõitmiseks teha lisakulutusi.

Kui siseministeerium soovib maal päästekomandode hulka vähendada, tuleb rahandusministeeriumil pakkuda kohalikele inimestele maksusoodustusi. Pole mingit õigust nõuda maaelanikelt täies mahus makse ja kästa neil edaspidi tulekahju kustutada endil. Kui mõne riikliku päästekomando kaotamise järel asub lähim riigi tuletõrjeüksus umbes poole tunni tee kaugusel, saab avalikust teenusest rääkida üksnes teoreetiliselt.