Kommentaar: Euroopa Ühendriigid

Allan Espenberg Foto: Erakogu

Euroopa Liit ja euroraha on allakäiguteel. Seda langust püütakse mitmesuguste meetoditega vältida või vähemalt pidurdada. Ühe võimalusena on välja pakutud mõte luua senise Euroopa Liidu asemele Euroopa Ühendriigid.

Euroopa Ühendriikide moodustamise idee on vana. Arvatavasti esitas mõtte esimest korda tõsiselt võetaval kujul Briti peaminister Winston Churchill pärast Teise maailmasõja lõppu 1946. aastal, kuigi terminit olid juba varemgi kasutanud näiteks George Washington, Napoleon, Giuseppe Mazzini ja Victor Hugo. Pärast Churchilli on üleskutset korranud paljud Euroopa poliitikud — eri aegadel, erinevatest riikidest ja erinevatel eesmärkidel. Viimased kümmekond aastat on ühendriikidest räägitud eriti rohkesti, ehkki mitte alati soosivalt.

Teadupärast ei taha ükski poliitik tunnistada probleeme, millesse on enamasti satutud just nende tõttu. Et vassimine ja valetamine on nende hulgas auasi, harrastavad nad seda hea meelega, ilustades asju ja sündmusi, millesse tuleks suhtuda hoopis teistmoodi. Seejuures võivad poliitikud olukorra tõsidusest küll aru saada, kuid nende sõnad väljendavad midagi muud. Hiljem võivad nad enda õigustuseks väita näiteks, et ei vallanud kogu infot või petmine oli asja huvides.

Niisugused põhimõtted kehtivad ka paljude Euroopa Liitu ja selle tulevikku käsitlevate sõnavõttude puhul. Leidub selliseidki poliitikuid, teadlasi ja eksperte, kes julgevad välja tuua praeguse arengu nõrgad küljed ning kritiseerida Euroopa Liidu ettevõtmisi, kuid nad on suures vähemuses. Enamik korrutab papagoidena, et kõik on hästi ja läheb üha paremaks, ehkki tavakodanikud saavad aru, et korras pole midagi.

Nüüd on Euroopa Ühendriikide loomine üha teravamalt päevakorrale tõusnud ning seda ei kujutata Euroopa Liidu päästmise viimase võimalusena, vaid kõrgemale arengutasemele kerkimisena. Selles nähakse progressi ning seda mõttesähvatust kiidetakse nõrkemiseni.

Aga kui ühte kitsasse ja sügavasse patta tahetakse suruda mitukümmend täiesti erinevat Euroopa riiki, võib see ometi kujuneda tõsiseks probleemiks. Küsimus on eeskätt selles, millised maad jäävad tolknema teiste alla paja põhja ja missugused troonivad ülakihtides. Tõenäoliselt ei hakka juhtasenditesse seatud nurisema — rahulolematust ja torinat võib kuulda alumistest kihistustest.

Vahepalana veidi ajaloost. Paljudes maailma piirkondades on aegade jooksul püütud moodustada seda laadi ühisriike, kuid vaid väga harva on nendest katsetest asja saanud. Minevikust on teada peaaegu kogu Lääne-Euroopat ühendanud Lääne-Rooma keisririik (285—476), Euroopa keskosas pikka aega eksisteerinud Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik (962—1806) ja mõni teinegi.

Uuemal ajal on ühisriike katsunud moodustada Egiptus ja Süüria (Ühinenud Araabia Vabariik), Iraak ja Jordaania (Araabia Föderatsioon), Liibüa, Egiptus ja Süüria (Araabia Vabariikide Föderatsioon), Senegal ja Gambia (Senegambia) ja nii edasi. Nende eluiga on olnud erakordselt lühike. Kuigi liita on proovitud vaid paari-kolme riiki, on isegi nende vastuolud osutunud nii suureks, et lahku on mindud kaklusega.

Euroopa Liidus on 27 riiki ja rahvast, kes peaksid niisiis olema kõigis asjades ühel meelel. Praegu pole täielikku üksmeelt ehk konsensust võimalik paraku saavutada isegi ühel suvalisel maal. Jääb selgusetuks, kuidas tahetakse üldisele kokkuleppele jõuda mitmekümnel, mis peaksid omavahel vabatahtlikult moodustama föderatiivse korraldusega Euroopa Ühendriigid. Kas riigid, mis on suure võitluse ja vaevaga omandanud iseseisvuse, suudavad sellest niisama lihtsalt loobuda?

Kui võtta vaatluse alla välispoliitiline suhtlus Venemaaga, siis euroliidu riikide hulgas on arvamusi seinast seina: ühed tahavad arendada Venemaaga häid suhteid ja on selle nimel valmis kõigeks, teised on äraootaval seisukohal ja kolmandad püüavad venelastega tegemist teha nii vähe kui võimalik. Kuulub Euroopa Liitu ju isegi üks kommunistlik riik, mis on võitnud Venemaa erilise soosingu. Venemaa suhtes ühist välispoliitilist kurssi kujundada on seega võimatu.

Ühe võimalusena on räägitud sellest, et kui Euroopa Liidu peamine murelaps Kreeka ühendusest välja heita, läheb elu paremaks ning liidu ja euro tulevik helgemaks. Ega ikka lähe küll! Pärast Kreeka lahkumist tuleb tema asemele järgmine, seejärel kolmas ja neljas hädariik. Nad kõik vajavad teiste abi ja toetust ning sellest nõiaringist väljapääsu polegi.