Vanad talulilled muutuvad taas popiks

Flokse on tänapäeval väga paljudes värvitoonides. Nimetus phlox pärineb kreeka keelest ja tähendab tõlkes leeki. Foto: Egon Valdaru

Kui Eesti taasiseseisvumise algusaastatel kippusid vanad talulilled unustuse hõlma jääma, siis nüüd on need taas hakanud ausse tõusma.

Püsilillekasvataja, Nõrga talu perenaine Krista Kukk meenutab, et vahepeal olid vanad talulilled veidi põlu all. «Nad olid aedades küll olemas, aga Hollandist ja Saksamaalt tuli järjest uusi ja põnevaid asju, mistõttu traditsiooniliste lillede populaarsus kahanes,» räägib ta.

Vähenõudlikud ja moodsad

Aga nagu moevooludes, pöördutakse ka aianduses mõnikord tagasi vana ja hea juurde. Nõnda ongi endisaegsed talulilled taas popiks muutunud. Ühe põhjusena toob Krista Kukk esile tõiga, et kõik uus ja huvitav ei pruugi Eesti tingimustesse sobida. See-eest vanad lilled on end siin aegade jooksul tõestanud. Enamasti on nad vähenõudlikud, saavad ise hakkama ega vaja poputamist.

Teiseks põhjuseks nimetab Krista Kukk seda, et viimasel ajal on asutud taastama kunagisi taluhooneid, eesti talumaja juurde aga moeröögatused hästi ei passi, vaid võivad seal mõjuda võõrkehadena. Nii on hakatud uuesti otsima käokinga, pojengi, kukekannust, kitseenelat ja ruuget päevaliiliat.

Kolmandaks põhjuseks peab Krista Kukk vanade talulillede hoogustunud sordiaretust, mistõttu nende valik ei ole kunagi varem olnud nii rikkalik kui nüüd.

Floks ehk aed-leeklill

Eriti popiks on Krista Kuke jutu järgi viimastel aastatel muutunud floksid ehk aed-leeklilled. Nimetus phlox tähendab kreeka keelest tõlgituna leeki. Pole raske arvata, et see tuleneb õite leegitsevalt säravast värvist.

«Nii mõnigi Nõrga talu lillepäevadel käinud inimene tunnistas, et polnud varem floksidest eriti lugu pidanud, aga kes näeb neid minu põllul nii rohkearvuliselt, ei suuda nende hunnitu ilu ees külmaks jääda,» pajatab Krista Kukk muheldes.

«Flokside värvivalik on ääretult suur. Oma variatsioonides on see võrratu lill. Leidub roosasid, punaseid, lillasid ja valgeid flokse,» loetleb perenaine. Õite värvus sõltub ilmast ja selle intensiivsus võib olla aastati erinev. Mõned, iseäranis sinised, tunduvad õhtuhämaruses olevat sootuks teist tooni. Näiteks sordid «Blue Boy» ja «Blue Paradise» muudavad värvi sedamööda, kuidas muutub valgus: kord on nad sinakamad, kord lillakamad.  

Armastab tuult ja päikest

Kuigi floksid kasvavad edukalt mitmesugusel pinnasel, eelistavad nad siiski toitaine- ja huumuserikast mulda. Kasvukoht ei tohiks olla liiga happeline. Peenral olev kevadine seisuvesi küll ei hukuta taime, kuid paneb ta kiratsema ja vähendab õitsemist.

Kõige paremini sobib tuultele avatud poolvarjuline kasvukoht, kuhu paistab hommiku- ja õhtupäike. «Kindlasti ei tasu flokse istutada umbsesse aianurka, kus õhk ei liigu,» soovitab lillekasvataja.

Krista Kukk ütleb, et need lilled võivad kasvada ka keset aeda täispäikese käes, kuid siis tuleb neid põua ajal kasta. Muld peaks olema niiske, sest liiga kuiv või toitainevaene muld soodustab floksi peamise vaenlase, jahukaste teket. Selle tõrjeks tuleb esimeste haigustunnuste ilmnedes nakatunud lehed ära korjata ja hävitada.

Algusjärgus haiguse levikut pidurdab ka puutuhk, mida on vaja puistata hommikul kastemärgadele lehtedele. Tugeva nakkuse korral on abi ainult keemilisest tõrjest.
Flokse tuleks kevadel väetada kompostiga. Kasuks tulevad ka kompleksväetised. Sügisel lõigatakse varred peaaegu mullapinnani maha. Floksid on pikaealised taimed ega vaja sagedast ümberistutamist.

Neid on jagamise abil lihtne paljundada kas aprillis ja mais või augustis ja septembris. Vanemaid flokse oleks mõistlik ümber istutada ja jagada umbes seitsme aasta järel. Kui ümberistutamist ei saa ette võtta, võib väga tihedalt seisvatel taimedel välja lõigata nõrgad peenikesed võrsed. Samuti tuleks floksipuhmaste ümbrust aeg-ajalt kobestada ning tuua paljaks jäänud juurekaelte ümber head sõelutud kompostmulda.

Uued põnevad sordid

Floksid on vaja istutada nii, et kasvupungad jäävad mullas umbes nelja sentimeetri sügavusele. Kui istutatakse liiga kõrgele, kipub taimede juurekaela kahjustama päike ning talvel võib neile liiga teha külm.

Katmist vajavad need lilled vaid väga külmal lumeta talvel.

Krista Kukk ütleb, et tema aias kasvab 80 sorti flokse. «Neid lilli aretatakse vilkalt: igal aastal tuleb uusi sorte ning turule ilmuvad järjest ebatavalisemate värvikombinatsioonidega floksid. Viimastel aastatel on palju aretatud madalaid sorte, mis on inimeste seas väga nõutud,» räägib ta.  

Oskuslikult valides on võimalik rajada maist oktoobrini õitsev floksipeenar. Need, kes tahavad, et õitsemisperiood oleks võimalikult pikk, peaksid enne õiepungade teket võrseid viie kuni kümne sentimeetri jagu kärpima.

Tihedate õiepööristega floksipõõsate kõrged ja madalad sordid sobivad nii lillepeenrasse kui pinnakatjaks ning muudavad värvirõõmsaks rohelised hekid, ilmetud kiviseinad, igavad aiad ja varjamist vajavad ehitised.  

Uued sordid on kirjulehised, täidisõielised, kahevärvilised või leidub nende õites ka seni puudunud kollast värvi. «Need on senisest paremate omadustega, tihti püstisema kasvuga ega lamandu. Samuti on nad enamasti vastupidavamad jahukaste suhtes,» nendib lillekasvataja.  

«Eesti tuntumaid floksikasvatajaid Aarne Kähr käis mullu Peterburis nende lillede näitusel ning nägi seal südant kiiremini põksuma panevaid ilusaid uusi sorte, millel pole veel isegi nime. Kähri jutu järgi tulevadki tänapäeval kõige ilusamad floksisordid Venemaalt,» räägib Krista Kukk.