Kriiside ennustamise tänamatu töö

Andres Arrak Foto: Peeter Langovits/Postimees

KESKMINE EESTLANE on praegu küll targem kui enne 2008. aastal lahvatanud majanduskriisi, ent ometi segaduses. Kas valmistuda uueks languseks või loota paremat? Majanduslike ennustustega tegelevad nii rahvusvahelised autoriteetsed mõttekojad kui kohalikud hiromandid, rääkimata poliitikutest.

Viimastel on selle võrra kergem, et ühed valimised alles olnud ja teised mägede taga. Aga üldiselt on poliitika turunduse ja advokatuuri kõrval ainuke tegevusvaldkond, kus valetamine öeldakse sageli olevat kliendi huvides. Poliitikute ülesanne on sisendada valijatesse, töötajatesse ja maksumaksjatesse optimismi ning usku paremasse tulevikku.

Ometi on majandust prognoosida olnud aegade algusest väga tänamatu töö. Et turumajandus areneb tsükliliselt ja kukub aeg-ajalt auku, tõdes juba 200 aastat tagasi prantsuse teadlane Jean Charles Léonard de Sismondi. Enne seda olid majandusteadlased alates Adam Smithist ajanud need langused üksnes väliste šokkide, näiteks sõdade kraesse.

ESIMESEKS TÕELISEKS sisemiseks majanduskriisiks peetakse 1825. aasta paanikat. Koos Robert Oweniga tõestas Sismondi, et kriisi põhjustavad ületootmine ja alatarbimine. Richard Nixon sidus Vietnami sõjast räsitud USAs dollari kui maailmaraha kulla küljest lõplikult lahti ning sestpeale on finantspaanikad kerged üle kasvama reaalmajanduse kataklüsmideks.

Peaminister Ansip kinnitas hiljaaegu, et kriisi ei ole ega tule. Veelgi enam: kriisis ei olevat mitte eurotsoon ega Euroopa Liit, vaid mõni üksik riik. Samasuguse enesepettusega tegeleb ka osa Euroopa tipp-poliitikuid.

Praegu on iga eestimaalase põhiküsimus, kas ees ootab magustoit või uus portsjon laevatrümmis kopitanud jahukörti. Kas kaks ja pool aastat langenud reaalpalk hakkab tõusma ja kas samal perioodil kolmandiku võrra tõusnud hinnad stabiliseeruvad? Tunnen paljusid perekondi, kes heal juhul suudavad toidu lauale saada ja kommunaalmaksed tasuda. Kes kuulutaks tõde: mis saab edasi?

MIKS KÕRGESTI austatud ja makstud majadusteadus ei suuda kriise ära hoida või siis vähemalt õigel ajal prognoosida? Ka mina kuulutasin 2007. aastal «Postimehe» veergudel, et kriisikuuldused on liialdatud. Veidi hiljem pidasin 2008ndat majandusliku pohmeluse ning 2009ndat eluterve elavnemise aastaks.

Kurb tõsiasi on see, et hoolimata lugematust arvust kaitstud doktorikraadidest ja paljudest väljastatud Nobeli preemiatest, ei suuda majandusteadus seniajani prognoosida ei tsükli tipu ega põhja saabumist.

Lehelugejast maksumaksjal tekib õigustatud küsimus, mille eest siis artikli autor ja teised temataolised üldse palka saavad.

Ühest netikommentaarist lugesin koguni, et just mina keerasingi kogu selle viimase jama kokku. Liberaalne — et mitte öelda ameerikalik — vereimejalik kapitalism olevat end lõplikult diskrediteerinud ja saabunud aeg pöörduda kapitalistlikult volatiivsuselt tagasi Põhja-Korea või Valgevene taolisse roosasse stabiilsuseudusse.

Tegelikkus on selline, et majandusteadus on komakohani defineerinud kõik käitumismallid, mis juhivad paratamatult majanduslangusse. Aga mida majandusteadus ei suuda, on tulla teie elu- või magamistuppa ja takistada teid neid malle järgimast.

Nii lihtne ongi. Vaba mees on vabal maal vaba tegema nii õigeid kui valesid majandusotsuseid.

Sotsialismi ja kapitalismi erinevus selles seisnebki, et vähemalt erasektoris saavad valed otsused kiiresti ja otse karistatud. Ent mida paremad on ajad, seda rohkem valesid otsuseid tehakse.

Majanduskriisid tekivadki viimaste akumulatsioonist ja aitavad selle protsessi ajutiselt (!) peatada. See on küll valus, aga paratamatu.

VIIMASEL AJAL olen mõelnud huvitavale paradoksile. XIX sajandi lõpul põgenesid eestlased Siberi avarustesse maa puuduse eest. Mõni aeg hiljem veeti neid sinna karjakaupa juba priipiletiga. Samal ajal pages hulk eestlasi kommunistliku terrori ja sotsialistliku plaanimajanduse eest läände.

Läänesuunaline emigratsioon kestab tänapäevalgi, ent nüüd põgenetakse varakapitalistlikust Eestist sotsialistlikesse heaoluriikidesse, kus valitsus on suure osa inimeste vastutusest ära võtnud ja ninnu-nännu roosapõsine ühiskond pühib puhtaks ka eluheidikute ninaaluse.

Veelgi enam. Selle asemel et käed istumise alt välja tõmmata ja oma õuel tööle hakata, plagab eestlane maalt linna, linnast suurlinna ning sealt põhja või lääne suunas.

Mis siis, et naelu seina peksma või kanu kitkuma. Mis siis, et kodus on lapsed hoolitsemata ja kasvatamata ning perekond laguneb. Mis siis, et sarnaneme üha rohkem juurteta ja kodutute majandusnomaadidega, kellele isamaa ja emakeel tunduvad üha vähem tähtsad ning juured on kapitalismist puretud.

ÜKS ON selge: integreerunud Euroopa meenutab üha rohkem Titanicut. Kui jõutakse pärale, siis rõõmsasti koos, ja kui mitte, siis paraku samuti. Algidee oli ju, et solidaarsed ollakse nii heas kui halvas.

Et see halb ka just nii ruttu kätte pidi tulema! Ja mis see kõik maksma läheb? Miks on võimalik, et mõni riik ja rahvas ei õpi oma vigadest aastakümneid?

Nagu varem öeldud, on erasektoris karistus kiire ja vahetu, küll aga mitte riigisektoris. Ka Eesti riigikogult ega valitsuselt ei peeta ju buumiaegset prassimist palgast kinni ja seda teavad poliitikud ülihästi.

Enamikus euroliidu riikides kulutavad valitsused üle poole rahast, see tähendab langetavad rohkem kui pooled majandusotsused: Kreekas on valitsuse osa majanduses 53,2 ja Itaalias 51,9 protsenti, Euroopa Liidu 15 riigi keskmine on 51,3 protsenti. Huvitav, miks Eesti ja Šveits saavad hakkama umbes kolmandikuga?

Praegune võlakriis tõestab, et valitsused on parlamentide nõusolekul valesti käitunud. Kui Keynes tõestas, et turg on puudulik ja kukub läbi, siis Milton Friedman näitas, et valitsused kukuvad varem või hiljem läbi niikuinii.

Kas kapitalistlik Eesti peab sotsialistliku Euroopa rumalused kinni maksma, on eri küsimus, aga majandusvabadusest ning ise otsustamisest ja vastutamisest tüdinuil on küll päramine aeg Valgevenest majanduspoliitilist varjupaika paluda.