Sügisesed tormid ja pahatahtlikud käed teevad kalmistutel tihtilugu kurja. Risu koguneb haudadele, ent ometi nõuavad sealsamas mulla all puhkavad lähedased hoolt ka pärast muldasängitamist.
Hauaplatsid nõuavad hooldamist ka palju aastaid pärast matuseid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal kurtis kaheksakümnendates aastates vanadaam Tarvastus bussi oodates, et peab peagi taas abiväega kalmistule tagasi tulema, sest suured tuuled ja tormid on tema lähedaste haudadel hävingut külvanud. Abikaasa kalmule langenud puud ei suutnud naine ise kuidagi liigutada. Lehed ja oksaraod kraapis ta küll kokku ning viis prügikasti, kuid enamaks polnud võimeline.
Suuremateks töödeks ütles proua end vajavat nooremate sugulaste abi: puhkavad ju selsamal kalmistul külg külje kõrval ka nende omaksed. Noored paraku kalmistule tulema ei kipu. Seda ei saa neile alati pahakski panna: paljud on maalt linna kolinud või elavad sootuks Eesti teises otsas.
Nii jäävad paljud hauaplatsid korrastamata. Ristid ja hauakivid on lääpas ja rohtu kasvanud, taimed hoolitsemata ning kadunukese nimi plaadil ammu kustunud.
Kalmistuvaht aitab
Matusetalituses Ööviiul tegutsev ja Halliste surnuaeda hooldav Maire Sala kinnitab, et sugulastel, elagu nad kaugel või lähedal, on enamikus surnuaedades võimalik tellida hauaplatsi aastaringset korrastamist. Kui omaksed on nõus selle eest pisut maksma, teeb kalmistuvaht platsil kõik vajaliku ja viib soovi korral tähtpäevadel isegi lilled.
Sala jutu järgi on see amet samasugune kui iga teinegi. Ometi nõuab see korralikkuse ja teadlikkuse kõrval vahel ka midagi tunduvalt enamat: hingelisust ja tundeid. Samasugust suhtumist ootavad sealsed töötajad ka kas või korraks kalmistule tulnud platsihooldajalt.
«Olen tähele pannud, et kui noored on toonud vanaema kalmistule platsi korrastama, siis ise nad eriti ei vaevu käsi taskust välja võtma. Kes kätt külge ei pane, sel ei teki ka tunnet, et praht on vaja viia õigesse kohta,» räägib Sala. Tema korrastab Hallistes hauaplatse aasta ringi kümne euro eest kuus. Töötasu võtab ta aprillist kuni novembrini ja viib mälestuspäevadel tellimise korral haudadele ka küünlad.
Maire Sala ei salga, et tööd on surnuaedades rohkem kui küll. «Tegemist jätkub kalmistul alati. Hallistes on kalmistuvaht varakevadest sügiseni arvestanud lausa piiramatu tööajaga, aga talvel saab ta mõistagi veidi hinge tõmmata,» sõnab Sala.
Ainult käte jõul
Eelduste järgi on talvel küll lihtsam, kuid teisalt teeb lumi elu keeruliseks. Seetõttu ei tohiks Maire Sala arvates lumerohketel talvedel kalmistuvahiga lahtiajamata teede pärast pahandada. Traktoriga pääseb lund kõrvale lükkama ainult kabeliteelt, teised teed ja rajakesed on vaja puhtaks teha kondimootori jõul. Nii võibki juhtuda, et küünlaid süütama tulnud lähedased peavad sumpama põlvini hanges.
«Viimaseks jõululaupäevaks olid kõik teerajad labidaga lahti lükatud, aga järgnenud tuisk muutis nähtud vaeva mõttetuks,» meenutab Maire Sala eelmist talve. Viljandimaa kõige suuremal, 8,4hektarisel Halliste kalmistul töötavatel inimestel pole lume lükkamiseks ühtegi mehhanismi ning neil tuleb loota ainult omaenese kätele ja labidale.
Kergemad pole lood ka äsja saabunud sügisel. Tuulega on kalmistu risu ja prahti täis ning selle segaduse peab suuresti likvideerima just kalmistuvaht. «Viimase tormiga tuli maha viis põlispuud, aga meil on siin langetada veel teisigi, mis on muutunud ohtlikuks,» räägib Sala. Suurim probleem on nagu lume lükkamise puhulgi see, et masinatega ei pääse igale poole. Kuhu tõstukiga ligi ei saa, seal peab ta toime tulema mootorsae ja redeliga.
Kohustused laiemaks
Maire Sala tunnistab, et kalmistuvahil üksi on raske ja seetõttu peaksid teda abistama ka hauaplatside hooldajad. Tema kinnitust mööda kehtib Halliste surnuaial eelmise aasta aprillist uus eeskiri, kuid inimesed ei vaevu seda lugema ega võta omaks selles sätestatud kohustusi.
«Vahil on küll õigus eeskirja täitmata jätnuid korrale kutsuda, aga eks surnuaed ole niisugune paik, kus ei taha kurjustada ega õiendada. Kalmistul käik peaks jääma omastele alati meeldivaks,» arvab Sala.
Eriti pahandab Maire Sala see, kui keegi sokutab prahti sinna, kus ei ole selle koht. Nii hakkavad tekkima uued prügimäed, mis tekitavad kalmistuvahile lisatööd ja teistele ebameeldivusi. Sala sõnul on komme looduslik praht ise kalmistult ära viia ja kilekottidest välja puistata üldtuntud. Halliste surnuaia kirikupoolsel küljel on üle tee suur väli, mida aeg-ajalt tasandatakse. Küünlatopside ning klaasi- ja keraamikakildude tarvis on mitmel pool spetsiaalsed kogumiskohad.
Kahjuks tulevat üha tihedamini ette seda, et surnuaial käijad ei vaevu prahti õigesse kohta viima. «Mõnikord on niisugune tunne, et kultuuri tegemiseks peetakse vaid rahvatantsu või laulukooris käimist. Ometi on ka surnuaedades valitsev kord meie rahva kultuuri väljendus,» räägib Sala.
Otsitakse oma juuri
Peale loodusjõududega võitlemise tuleb kalmistuvahil uurida ajalugu. Nimelt on suguvõsauurimise elavnedes aktuaalseks muutunud matmisplatside väljaselgitamine. Et Halliste kalmistu ajalugu algab aastast 1773, on Maire Salal vaja pärimistele vastata peaaegu iga nädal.
«Küsitakse andmeid suguvõsa lahkunute hauaplatside kohta, aga kalmistuvaht soovib, et teada saadud platsid edaspidi korras hoitaks. Niikuinii pole pool surnuaeda mitte kellegi oma ning see territoorium vajab samuti niitmist ja riisumist. Võsa kasvab ju kiiresti läbipaistmatuks alusmetsaks,» mõtiskleb Sala.
Maire Sala kinnitust mööda on osa Halliste kalmistu endisaegade dokumente säilinud ja asjahuvilistel tasub neid uurida. Alles on näiteks aastast 1902 pärinev matuseplatside väljaostmise ja registreerimise raamat, «Surnute märkmik Halliste koguduses 15. september 1944 — 15. august 1951» ning matmiste registreerimise raamatud 1951. aastast praeguseni.
Huvilistel on võimalik uurida ka teost «Muinsuskaitselise inventeerimise andmekogum aastast 2007». See sisaldab kalmistule maetute andmeid, mis on inventeerimise ajal üles märgitud platsidel olevatelt hauatähistelt.
Maire Sala arvates peaksid kõik kalmistul toimetajad mõtlema, et ka selles valdkonnas toimetamiseks on kehtestatud õigusaktid, mida on vaja täita kõigil. Omastele peab hoolt ja armastust jätkuma ka siis, kui nende viimsele teekonnale saatmisest on möödas aastaid. Austust tuleb Maire Sala sõnul kalmistul ilmutada kõigi lahkunute suhtes.
Õigusaktid
Kalmistul toimetamist reguleerivad arvukad õigusaktid.
• Praegu kehtivad maareformi seadus (1991), kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (1993), asjaõigusseadus (1993), veeseadus (1994), muinsuskaitseseadus (2002) ja karistusseadustik (2002), mida tuleb täita kõigil.
• Tuleva aasta 1. jaanuaril hakkab Eestis kehtima ka uus kalmistuseadus.
Allikas: Maire Sala